Lemmikloomade omanikud on tervemad nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Üksi elavatel inimestel on loomast palju seltsi, kuid alati ei pea looma endale võtma – kontakte loomadega võib leida ka mujalt.
Inimestel on olnud koduloomi ajaloo algusest peale. Neid kasvatati söögiks, kuid nad olid ka tööloomad, majavalvurid ja kiindumuse objektid. Lemmiklooma ja inimese vahel tekib kergesti tugev side ja kiindumus.
Koer ja kass võtavad inimest sellisena, nagu ta on. Koer vastab inimese silitamisele saba liputamise ja lakkumisega ning näitab kogu olemusega, et on oma peremehest huvitatud. Kass lööb sõbralikult nurru ja nügib oma koonuga, kui teda silitada.
Loomateraapia eesmärk on parandada patsiendi sotsiaalset, emotsionaalset või füüsilist seisundit. Väidetakse, et loomad võivad mõjuda lastele ja noortele ka haridustulemusi parandavalt ja tõsta nende motivatsiooni. Teooriat, millele loomateraapia tugineb, teatakse kiindumusteooriana.
Loomad mõjuvad tervistavalt
Loomade tervistavad omadused tõi esimesena esile Florence Nightingale, inglise põetaja ja õde, keda peetakse nüüdisaegse õenduse rajajaks. Aastal 1898 kirjutas ta oma päevikus, mis on säilinud ka järelpõlvedele, et väikesed lemmikloomad aitavad psühhiaatriahaiglas lastel ja täiskasvanutel paraneda.
Samasuguseid tähelepanekuid tegi 1930. aastatel psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud, kelle tšau-tšau Jofi osales tihti psühhoanalüüsi seanssidel. Ta pani tähele, et koera kohalolek mõjus hästi, sest kui patsiendid märkasid, et nende kõne koera ei šokeeri ega häiri, julgustas see neid lõõgastuma ja ennast avama. Kõige rohkem oli koerast kasu lapsest või noorukist patsientide puhul.
Kolmkümmend aastat hiljem hakkas seda ala põhjalikumalt uurima Boris Levinson, psühholoog, kes märkas teraapiasessiooni käigus, et suudab lapsega, kellel on vaimupuue, saavutada parema kontakti siis, kui kohal on tema koer Jingles.
Loe edasi ajakirjast...
