Oled hakanud ühtäkki köhatama ja hingeldama, õhku jääb väheks, enam pole jaksu pingutada, jalad lähevad paiste... See kõik võib anda märku südamepuudulikkusest, millest räägib lähemalt Põhja-Eesti regionaalhaigla kardioloogiakeskuse teadusjuht professor Margus Viigimaa.
Südamesarnast mootorit teist ilmas ei leidu: ta võib isegi sada ja rohkem aastat järjepannu pumbata, olles heal juhul vajanud pelgalt pisikest putitamist.
Üsna sageli aga hakkab see mootor streikima hoopis varem, kuid seda ei saa sugugi ainult südame kaela ajada. Ehk on süüdi tõved temas endas või mujal meie organismis? Võib-olla oleme sisse söönud, joonud või tõmmanud seda, mis südamel nagu õlitatult pumbata ei lase?
Siis ei saa meid ustavalt teeninud mootor oma tööd enam normaalselt teha – see tähendab südamepuudulikkust. Mis see täpselt on ja miks on?
Üha rohkem ellujääjaid
"Südamepuudulikkus on seisund, kus süda ei suuda vereringesse pumbata niisugust hulka verd, mida oleks kogu organismile vaja," väljendub professor Margus Viigimaa kõige lihtsamalt. "Arenenud riikides on südamepuudulikkusega inimesi 1–2 protsenti, üle 70-aastaste hulgas aga isegi üle 10 protsendi. Viimased arengud näitavad, et mida rohkem on suhkruhaigust, seda sagedasemaks muutub südamepuudulikkus. Selle haigusega inimesi on nüüd rohkem ka seetõttu, et uute raviviisidega oleme võimelised aitama neidki patsiente, kelle südamehaigused olid varem ravimatud.
Enne 1990. aastaid oli südamepuudulikkuse ravi kogu maailmas veel algjärgus. Siis ei elanud umbes kaks kolmandikku patsientidest pärast haiguse diagnoosimist üle viie aasta. Nüüdseks aga on selliste haigete suremus vähenenud 30–50 protsenti ning südamepuudulikkusega võib isegi päris kaua edasi elada."
Dr Viigimaa nendib, et vähenenud on ka vajadus haiglas ravil olla. "Praegu ongi peamine eesmärk see, et inimesed saaksid oma südamepuudulikkusega kodus ilusasti hakkama. Haiglasse pöördumine on sageli seotud ainult eluohtliku seisundi tekkega."
Loe edasi ajakirjast...
