Mis on koolivägivald?
Tekst Riina Reiman-Männiste
16.10.2008

“Konkreetset definitsiooni koolivägivalla kohta ei oska ma hetkel öelda,” tunnistab Leena Pukk, Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju Politseiosakonna Noorsooteenistuse juht. “Koolivägivald kui selline hõlmab ju tegelikult ka nii õpetajate kui õpilaste vahelisi suhteid. Õpetajad võivad omavahel olla mingisuguses vägivalla vormis, samuti õpilased. Intsident võib toimuda koolis või väljaspool kooli. Koolivägivald võib aset leida ka koduteel, metsa vahel või hoopis õhtul väljas olles. Väga palju koolivägivalla juhtumeid leiavad aset siiski koolis sees. Küsimus on põhjustes, miks juhtum aset leiab. Väiksemad kaklevad, mis tuleneb ilmselt sellest, et lapsed ei oska ennast väljendada. Toimub enesekehtestamine, gruppidesse jaotamine, liidrite selgitamine. Tihtipeale on meie koolimajad ülerahvastatud, mistõttu inimesel ei ole ruumi ja tekivad väärarusaamad. Väga paljud juhtumid saavad alguse sellest, et keegi läheb kellegi vastu. Keegi lükkab kedagi kellegi vastu. Kogemata. Aga teine võtab isiklikult ja arvab, et löödi, ning hakkab ennast kaitsma. Paljud vägivallajuhtumid toimuvad põhjusel, et last ongi õpetatud ennast jõuga kaitsma või kui kodus toimub perevägivald ja laps seetõttu ei oskagi teisiti käituda. Muidugi annab eeskuju ka filmides nähtu. Kõige hullem on see, kui keegi kohe tahab teisele haiget teha.”

Vaimne vägivald on hullem
Leena Puki sõnul kardetakse rohkem just vaimset vägivalda, mida silmaga ju ei näe. Laps tuleb koju, tal ei ole ühtegi sinikat, aga tal on hinges valus. Valusam kui mis tahes sinika korral. “Vaimsed vägivallatsemised jõuavad ka politseini, aga nendega on raskem tegelda. Kui füüsiline vägivald on konkreetselt reglementeeritud, siis vaimset vägivalda on väga raske kindlaks määrata. Küsimus tekib juba sellest, mis vaimne vägivald kellegi jaoks üldse on,” räägib Leena Pukk ja toob selgituseks näite: “Kui ma sõiman, aga ei ropenda. Ütlen norimise mõttes kas või ühte sõna pidevalt. See sõna ei ole halb ega ropp, aga ütlen seda pidevalt. Teen teisele inimesele oma solvamisega haiget, aga kusagil pole kirjas, et ma ei või seda öelda või et see on vägivald. Ohtlikum on see, kui ühes klassikollektiivis on üks, keda siis mitmed, paljud või kõik lapsed norivad, narrivad, mõnitavad ja tõrjuvad. Selline olukord vajaks kindlasti sekkumist. Ilmselt leidub seda paljudes klassides, ilma, et lapsed oma käitumisest endale aru annaksid.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid