Mis on enesehinnang ja enesekindlus?

Kodutohter
02.07.2021
Shutterstock

Paljud kordaminekud ja ebaõnnestumised olenevad sellest, kuidas me endasse suhtume, kui kõrgelt end hindame ja kuivõrd oma siseelu tunneme.

Vahet tuleks teha enesehinnangul ja enesekindlusel. Paljud peavad neid samaks asjaks, kuid tegelikult on need ühe asja kaks erinevat tahku.

Enesehinnang on see, kuidas ma endasse suhtun. See väljendub põhiliselt hinnangulistes omadussõnades. Kui mõeldakse endast kui tublist inimesest ja rasketes olukordades hakkamasaajast, siis siin on enesehinnang sees. Enesehinnang ei koosne ainult ühest või kahest faktist, vaid nende kogumist. See, kuidas ma ennast väärtustan, hindan, austan ja endast lugu pean, moodustabki enesehinnangu.

Enesekindlus on teine pool. Kuidas ma seda väljendan, teistele näitan ja esile toon. Enesehinnang ja enesekindlus on tavaliselt tihedalt seotud, kuid need võivad ka erineda, kui üks on madal ja teine kõrge. Kõrge enesehinnang on hea alus enesekindlusele. Kehv kombinatsioon on see, kui pidevalt enesekindel olles näidatakse oma madalat enesehinnangut. Nii võib juhtuda, kui keegi õpib vaid välist enesekehtestamist, teadvustamata seejuures ennast, oma vajadusi ja tegelikku tahet. Enesekindlalt tasub väljendada ja taotleda endale olulisi asju. Vähetähtsate puhul võiks pigem passiivsem olla või isegi kõrvaltvaatajaks jääda.

Kõigi meie juured on lapsepõlves. Enesehinnangut ja -kindlust mõjutavad paljud tegurid, kuid aluseks võib pidada kogemusi lapsepõlvest.

Inimese kujunemisel on tähtsad pärilik ja sotsiaalne komponent. Päriliku komponendi all mõeldakse väga tihti ainult geneetikat, aga tegelikult kuulub sinna ka lapsepõlv. See, kuidas millelegi reageeritakse, kuidas asjadesse, endasse ja teistesse suhtutakse, tuleb lapsepõlvest nii kaasa, et seda õieti ei märkagi. Enesekindlus oleneb kuigipalju ka geneetikast, aga just kodune kasvatus mõjutab seda väga suurel määral. Inimese enesehinnang ja -kindlus oleneb suuresti sellest, kuidas vanemad teda on kasvatanud.

Eriti tähtis on see, kas last põhiliselt kiidetakse või laidetakse. Kui laps kuuleb pidevalt, et ta tegi midagi pahasti või valesti ning ei saanud millegagi hakkama, mõjub see halvasti ta enesekindlusele. Ebaõnnestumiste korral peaks lapsele ütlema, et sa oled väga kallis, armas ja tubli, kuid selle asja tegid praegu natukene valesti. Tuleks konkreetselt välja tuua tegevuse puudulikkus, mitte laita isiksust.

Sarnased artiklid