Meie laiuskraadil hinnatakse suve aastaajana, mis mõjub tervisele enamasti soodsalt. Soojadel suvepäevadel on hõlbus keha ja vaimu turgutada õhu, vee ning päikesega.
Aga suvel on ka omad ohud: harjumatult kuumad ilmad, äikesehood, kõrvetav päike, kõrreliste ja teiste taimede õietolm, verd imevad putukad, haigusi levitavad puugid jne.
Kõiki ohte ei saa täielikult vältida, kuid nende mõju on võimalik leevendada.
Päikesekiirgus on inimesele kahtlemata vajalik ja kasulik, kuid siiski ainult teatavates piirides. Mõõdukad annused, mis ei kutsu esile nahapunetust, mõjuvad ergutavalt ning tugevdavad meie kaitse- ja kohanemisvõimet.
Ultraviolettkiired muudavad nahas esineva dehüdrokolesterooli D-vitamiiniks, mis verre imendudes reguleerib kaltsiumi- ja fosforiühendite omastamist ning kasutamist. Kuid selleks ei ole vaja ennast päikesekuumuses grillida. D-vitamiini vajaduse rahuldab juba kümnendik niisugusest kiirgusannusest, mis põhjustab nahapunetust.
Pikk peesitamine häirib hormoonide tasakaalu.
Päevitamisel sunnime enesekaitseks sünteesima tumedat pigmenti melaniini, mis talitleb nahas kiirgusfiltrina. Sünteesi lähteaineks on aminohapped fenüülalaniin ja türosiin. Samadest ainetest valmistatakse ka neerupealiste tuntud hormooni adrenaliini ja noradrenaliini ning kilpnäärmehormooni türoksiini.
Ühe arvamus järgi võib organism tugeval ja kauasel päevitamisel kulutada melaniini valmistamiseks nii palju fenüülalaniini ja türosiini, et neid ei jätku enam küllaldase hulga hormoonide sünteesiks. See häirib paljude elundite tegevust ja avaldub väsimuses ning halvas enesetundes.
Hormonaalse tasakaalu saavutamine nõuab organismilt tõsist pingutust.
Liigrohke päikese- või tehisultraviolettkiirgus põhjustab mitte ainult nahapõletikku, vaid pikaajalisel mõjumisel ka naha vananemist, nahavähki, pigmentkasvajat ehk melanoomi ja muid pikaajalisi haigusi. Need teevad erilist muret piirkondades, kus inimest ohtliku ultraviolettkiirguse eest kaitsev osoonikiht on hõrenenud.
Päikesekaitse kolm sammast.
Päikesekiirguse arukas kasutamine tervise huvides ja kiirguse ultravioletse osa kahjuliku mõju nõrgendamine tugineb kolmele sambale.
1. Päikese käes viibimise aeg
Päikese käes viibimise aega tuleb piirata vastavalt oma naha tüübile. Keskpäevast (kella 11–15) päikesekiirgust tasub vältida.
2. Kaitsev riietus ja peakate
Päikesekiirguse eest kaitseb riietus, sealhulgas peakate. Ultraviolettkiirgus peegeldub rõivastelt osaliselt tagasi. Mida kergemad ja avaramad on rõivad, seda halvemini need kaitsevad ultraviolettkiirguse eest.
Nahaarstid hoiatavad supelkostüümide ja ujumispükste eest, mis lasevad ultraviolettkiiri läbi ning võimaldavad sel moel end üleni päevitada, kuid tegelikult jätavad niisugused rõivad ka kaetud osa kehast täielikult ilma päikesekaitseta.
3. Kaitsekreemide kasutamine
Päikesekaitsekreemide kasutamine takistab ultraviolettkiirguse jõudmist nahani. Tähtsuselt asetatakse need kaitsevahendite hulgas kolmandale kohale.
Kaitsekreeme vajavad kindlasti inimesed, kellel on õrn nahk ja kalduvus päikesepõletuseks; kelle naha päikesetundlikkus on suurenenud ravimite tarvitamise või kemikaalidega kokkupuutumise tõttu või kelle sugulastel on esinenud nahavähki.
Kreem, mille päikesekaitsefaktor on 15 või rohkem, blokeerib üle 92% nahapunetust tekitavast ultraviolettkiirgusest ja muudab seega päevitumise enamikule inimestele võimatuks.
Päikesepõletuse tohterdamine.
Nahapunetuse, -kipituse ja turse vähendamiseks võta sisse põletikuvastase toimega atsetüülsalitsüülhapet (aspiriini) kaks 0,5grammist tabletti iga kuue tunni tagant; kui aspiriini käepärast pole, sobib ka ibuprofeen või ketoprofeen.
Joo rohkesti vett või mineraalvett.
Jahuta kuumavat nahka veega (jahe kompress, dušš, suplemine päiksevarjulises kohas).
