Sellest, et tütre sünni järel teel sünnitusmajast koju põikas ta mõne laulu laulmiseks lavalaudadele, ei maksa teha ennatlikke järeldusi. Ta armastab oma lapsi hullupööra. Tütarde isasse armumine toimus läbi muusika. Kuulnud vaid korra, kuidas trumm Silveri (Ulvik - toim) käe all tõeliselt laulma hakkab, oli selge, et just tema on see üks ja ainuõige, kellega koos jagada muusikuelu, ühist kodu ning saada Jasmiin Dali ja Geiti Gerbera vanemateks. Tema, Lea Liitmaa, on nende tüdrukute kuulus ja ilus emme. Põnev kahtlemata ka...
"Hetkel õpetan endale protsessi ilu ja nii uskumatu kui see ka pole - see töötab! Olen jube õnnelik, et suudan pea igat protsessi nautida," vastab Lea õnnest särades (mitte pelgalt viisakusest esitatud) küsimusele, kuidas tal läheb.
"Kasvatan lapsi ja iseennast, kusjuures lapsi on tunduvalt lihtsam kasvatada. Aga kuna olen enesekasvatusega juba nii pikka aega tegelnud, siis tuleb see päris hästi välja. Lahutamatu osana kuulub enesekasvatuse juurde muidugi muusikatunnetus ning sinna juurde muusika sünd ja areng läbi minu. Erinevaid pille saan harjutada ainult ajal, mil Jasmiin (2 a) on lasteaias, sest tavaliselt tuleb tal vastupandamatu isu klaverit mängida just siis, kui emme on esimese akordi ära löönud. Seevastu Geitile (8 k) meeldib väga kuulata, kuidas emme klaverit mängib või laulab või kui suur venna Robi (16 a) pigistab kitarrist soolosid välja."
Esimene kord emaks
Esimese lapse sünni ajal oli Lea 20aastane ehk "jõudis just teismeliseeast välja". Muutus oli noore emme jaoks üüratu.
"Äkitselt vastutasin nii enda kui ühe pisikese inimese eest. Füüsiliselt tundus see ööpäevaringne ülevalolek jube raskena. Esimesed poolteist aastat käis pea magamatusest kogu aeg ringi. Kuid tollal polnud eriti kedagi abistamas ja kõik oli praegusega võrreldes keerulisem. Õmblesin pojale 40 marlimähet, sest olin sel ajal vaene üliõpilane ega mul olnud raha ühekordsete mähkmete jaoks. Isegi piimapulbrit sai ainult jaokaupa ostetud. Esimene laps sõi seda, mida minagi titana - kaerahelbetummi, hiljem lubati anda ka jogurtit. Pesumasinat, kuhu musta pesu sisse paned ja puhta välja võtad, mul siis ka polnud. Niisiis, kui tita tudus, pesin mähkmeid või imetlesin oma last.
Uneaeg ei mahtunudki enam kuhugi. Kuid olin jube õnnelik, et mul on nii armas laps! Olen vist inimene, kes naudib emaksolemise kõiki külgi," oletab kolme lapse ema õnnelikult ning avaldab siis tunded, mis valitsevad ta emasüdant: "Ega mu esimene laps olnud kergesti kasvatatav. Pole siiani. Temaga tuleb veel mõni hea aasta vaeva näha. Aga tean seda, et Robist saab hea inimene ja millalgi saab ta oma eluga eeskujulikult hakkama. Tean, sest emasüda ütleb nii. Ja emasüda teab alati!"
Loe edasi ajakirjast...
