“Tihtipeale ei pea inimeste närvikava tööpingele ega stressile vastu ning tekivad vaimsed häired. Stressi, depressiooni, ärevushäireid ja paanikahooge ei saagi mõõta, sest need ei ole üksteisest lihtsasti eristatavad. Ega seda täpset eristamist olegi vaja. Oluline on kindlaks teha algpõhjus ja valida õige ravitehnika,” leiab dr Laas. “Mentaalsed muutused tähendavad näiteks seda, kui pööratakse tähelepanu väga paljudele pisiasjadele ning kõik ümbritsev hakkab üha rohkem häirima. Teedel kihutatakse ja siksakitatakse nagu hullud. Arusaamatusi ei suudeta rahulikult lahendada. Väikseimgi probleem muudab närviliseks, paneb käed värisema ja südame puperdama. See tähendab, et inimese pingetaluvus on läinud väga madalaks.”
Kindlasti ei maksa nüüd arvata, et nimetatud häirete all kannatajad on sügava kiiksuga vennad või suisa sündinud hullud. Lauri Laasi sõnul on peasüüdlane meid ümbritsev keskkond ja teatud mõttes viitab stressi- ning depressioonirohkus hoopis ühiskonna heaolule. “Rasketel aegadel peavad inimesed end rohkem kokku võtma ja keskenduma. Näiteks ärkamisajal oli küll elu problemaatiline ja keeruline, kuid stressi ning ärevust eriti ei esinenud. Inimestel oli stiimul silme ees. Selle nimel elati ja pingutati, pisiasjad näisid teisejärgulistena,” mäletab perearst. “See on ka põhjus, miks nii mõnigi kord peab tervis pingete ja probleemide korral üllatavalt hästi vastu ning alles olukorra lahenedes tekib “äravajumine”.”
Loe edasi ajakirjast...
