Näitlejanna Ene Järvisel on emadepäevaga oma suhe. Elu on seadnud emarolli tema jaoks teistmoodi, nii et emalikult hoolivat meelt ja sooja südant on saanud tunda hoopis tema kadunud õe lapsed, kelle lastele on ta omakorda vanaema eest. Õe lapsed on talle ka kui heade sõbrannade eest, kellega kõike jagatakse ning üksteist erinevates ettevõtmistes toetatakse.
See ettevõtmine, mis juba viiendat aastat vabakutselisena tegutseval Enel maikuus ees ootab, on muljetavaldav. Sel kevadel kehastab Ene Järvis teatris Varius monoetenduses Taani juurtega Norra kirjanikku Sigrid Undsetti.
Intervjuuks aega kokku leppides ei vea Ene Järvis piinliku täpsusega näpuga kalendris järge, küll aga on tal oma suhtumine nädalapäevadesse. "Kolmapäevadel teatud asjad lihtsalt ei liigu," märgib ta. Kohtume siis neljapäeval, jõuame kiirelt konsensusele. Üks väike soov on Enel veel, nimelt et saaks mugavalt parkida. Nii ta tüüribki oma väikese punase auto kindlalt kohviku õuele.
Autosõiduga on Enel oma suhe, mida võib iseloomustada rahvatarkusega, et alguses ei saa vedama ja pärast pidama. Ta hakkas autoga sõitma alles 50-aastaselt, ikka tasa ja targu kindlaid marsruute pidi. Nüüd pakuvad sõidud kuhugi looduskaunisse kohta juba pikemat aega tõelist naudingut – iseenda mõtete seltsis ning muust maailmast täielikult välja lülitudes. "Mulle lihtsalt nii meeletult meeldib sõita. Ma ei tea, kuidas veel rohkem olla iseendaga, omas ruumis," jutustab ta.
Õppides ja märgates
Õhus on tunda kevadehõngu ning Ene paistab tükk aega enne emadepäeva olevat mõtlikus meeleolus, mida Sigrid Undseti aines omal moel võimendab ja täiendab. "Pungade puhkemise aegu ja lehtede langemise aegu on kõige raskem," tunnistab ta. "Minu ema suri viisteist aastat tagasi emadepäeval. Mõned nädalad tagasi juhtus üks kummaline lugu, et ema andis mulle vist märku. Ma olen alati mõelnud, et andke mingi märk, et te seal kusagil olete …"
Ene arvab, et võib-olla tuleb märkide terasem jälgimine aastatega, ja võimalik on, et ta lihtsalt tahab nõnda mõelda. "Mina usun märke. Olen küllaltki tundlik selles suhtes. Võib-olla on see kõigil inimestel nii, aga nad ei oska neid märke lihtsalt tähele panna."
Tõsistel teemadel mõtisklemine ei ole Enel tulnud vanemaks saades – ta vaagis eluliste küsimuste üle juba plikaeas. "Kogu minu elu on olnud õppimine ja kuhugi jõudmine. Samas kõik need sündmused, mida ma olen meeletult läbi elanud, on mul lõpuks ainult plussiks keeranud, sest ilma nendeta ei oleks ma jõudnud sinna, kus ma praegu olen. Näiteks ilma lahutuseta ei oleks ma edasi liikunud, aga tollal tundus see tragöödia. Ma ei tea, kuidas oleks läinud mu elu, kui mul oleksid endal lapsed, aga ma mõtlen, kui paljudele mind on vaja. Ma leppisin sellega ja elu kinkis mulle väga palju armastust, mida ma saan jagada. Kõik mu isiklikud läbielamised on saanud suure plussmärgi."
Loe edasi ajakirjast...
