Kaitsvate amulettide ja ehete kandmise traditsioon ulatub aastatuhandete taha. Inimesed on uskunud, et teatava eseme kandmine toob head õnne, kaitseb haiguste eest ning aitab soovide täitumisele kaasa. See on tore uskumus, mis tänapäevalgi pole oma aktuaalsust kaotanud.
Mõned inimesed usuvad rohkem sümboolsete asjade positiivsesse mõjusse, mõned meist on skeptilisemad.
Turistid ostavad Taist hea meelega Õnneliku Buddha kuju kaasa, sest on levinud uskumus, et paksu Buddha kõhu silitamine toob majja materiaalset küllust. Türgist saab osta suveniirina kaasa kaitsva silma, et see hoiaks halvad inimesed eemal ja kaitseks võõraste pilkude eest. Egiptusest tuuakse suveniirina väikeseid siniseid skarabeuse kaasa – eks ikka selleks, et legendi järgi aitab see sitikas õnne ligi meelitada. Laialt on levinud kaitsva esemena kristlik rist, seda kantakse nii kaelas kui ka riputatakse auto peegli külge. Lausa omaette kategooria moodustavad poolvääriskividest ehted ning nende positiivne mõju selle kandjale.
Päritud uskumused
Selline suhtumine asjade maagilisse jõusse saab alguse juba lapsepõlves mängu kaudu. Tõsi, siis on sellel natuke teistsugune vorm – väiksele lapsele üteldakse, et võta nüüd mõmmi kaissu ja mine magama: "Mõmmi valvab sinu und". Lasteaeda minnes võib oma lemmikmänguasja kaasa võtta, et ennast paremini tunda ning hiljem koolilapsena võetakse eksamile mingi talisman kaasa. Eks ikka selleks, et hästi läheks.
Miks inimesed vajavad selliseid sümboolseid esemeid?
Paljudel inimestel on vaja oma sisemist turvatunnet turgutada mingi välise objektiga, et ennast hästi tunda. Sellel objektil võib olla mingi sümboolne vägi, kuid inimesed võivad ka selle väe ise juurde mõtelda. Näiteks on teada, et Martin Luther kandis taskus merevaigust amuletti, et tugevdada oma juhiomadusi ning hoida neerud tervena.
Märksa olulisem on positiivne usk sellesse objekti kui objekt ise. Kahtlemata on ehete puhul vääriskividel ja metallil oma mõju, kuid inimese jaoks hakkab see energeetika läbi usu tööle. Väline objekt toetab ja võimendab soovitud emotsioone ning annab energeetilise laengu. See on häälestamine ennast mingile soovitud tunde lainele.
Näiteks seisis ühel naisel raske kohtuskäimine ees ning ta otsustas kanda sellel päeval oma vanaema kaelakeed, sest selle kee kandmine andis talle tunde, nagu vanaema oleks temaga kohtus kaasas. Tegelikult oli vanaema ammu siit ilmast lahkunud ning ta oli andnud naisele uskumuse eluks kaasa, et too saab oma eluraskustega hakkama. Vanaema ise oli kaks sõda üle elanud ja oma eluga toime tulnud.
Sellisel juhul oli naisel vaja tugevdada seda tunnet, mida vanaema oli talle läbi kasvatuse andnud.
Loe edasi ajakirjast...
