Mängimine on igati lahe ja loov tegevus. Mis hetkest aga muutub mäng inimest hävitavaks mängusõltuvuseks?

Mäng on sama vana kui inimkond ning see on vormiliselt arenenud koos inimkonnaga. Mängul on mitu tunnust.

1.  See on vaba tegevus – mängitakse sellepärast, et saadakse häid ja ergutavaid emotsioone.

2.  Argielust väljumise võimalus, kus valitsevad omad kindlaksmääratud reeglid ja protsessid.

3.  Sellel on ajaline ja ruumiline piirang: ükskord mäng lõppeb ning jätkub argipäev.

Inimesed vajavad oma ellu mängu, olgu selleks siis sportmängud nagu jalgpall, mõttemängud nagu male või meelelahutuslikud mängud nagu lauamängud. Lähtudes isiksusest, on inimestel omad mängud, mis võimaldavad argirutiinist väljuda ja meelt lahutada. Nendes mängudes osalemine või pealtvaatajana kaasaelamine pakub palju rõõmu ja positiivset pinget.

Mängudel on arendav aspekt, nad pakuvad koostegutsemise ja jagamise rõõmu. Tänu mängust saadavatele headele emotsioonidele pöördutakse mängude juurde ikka ja jälle tagasi. Samas võimaldab mäng ennast ümber lülitada ning argipäevast puhata.

Mille poolest erinevad hasartmängud teistest mängudest?

Sportmängudes on tähtis enda pingutamine ja treening ning seetõttu on võimalik tulemusi mõnevõrra juhtida. Võidab see, kes on kõige tublim, kelle sooritus on kõige parem. Hasartmängude puhul on erinevalt teistest mängudest suur osa vedamisel ehk õnnel. Edasiviivaks jõuks on just usk vedamisse – edu ei saavutata treeningu tulemusena, vaid lihtsalt õnn kukub ise sülle.

Sportmängu juhivad inimesed ise, hasartmängijad kogevad aga olukorda, kus mäng juhib neid. Hasartmängud on seotud rahaga ning seal on kaotajad ning võitjad. Hasartmänge harrastades tekib unistus võita suuri summasid, seetõttu ei keskenduta niivõrd mängule kui protsessile, vaid oma võimalikule võidule. Rahalise kaotuse korral jääb alles illusioon, et järgmine kord on võimalik võita, kuna keegi alati ka võidab.

Loe edasi ajakirjast...