Tänapäeva teismelise elu erineb tema vanemate nooruspõlvest kui öö ja päev. Teismelistel on probleeme seksuaalsuse ja enesehinnanguga ning nad teevad sageli enesehävituslikke otsuseid. Miks ometi?
Praegune teismeline, olgu poiss või tüdruk, saab täiskasvanuks meediamaailmas, mis on pungil vastukäivatest nõuetest ja küllastunud vihjetest seksuaalsusele.
Mõnuainete ülistamine on tavapärane, ilu ja välimus on tõusnud esiplaanile – meedia on täis kehaideaale, mida ilma ränga dieedi või kosmeetiliste protseduurideta on võimatu saavutada.
Muutub nii keha...
Teismeiga võib oma küünised elurõõmsasse, optimistlikku ja enamasti õnnelikku lapsesse lüüa üsna ootamatult. Vanemad võivad ehmatusega märgata, et nende endise rõõmurulli elu on nagu sõit Ameerika raudteel: lapse emotsionaalsed tõusud ja langused on nii kiired, et vanemad ei suuda oma järeltulijaga sammu pidada. Hüsteerilised naeru- ja rõõmuperioodid võivad tüdrukutel vahelduda masenduse ja nutuhoogudega ning poistel raevusööstudega – seda kõike ilma erilise provotseerimise või nähtava põhjuseta.
Laps ei ole enam ei vaimselt ega kehaliselt vastupidav, ta kaotab optimismi ümbritseva maailma suhtes ning kaldub vastu võtma riskantseid otsuseid. Teismeline muutub enesekriitiliseks, eriti oma keha ja välimuse suhtes: nahk muutub probleemseks, keha kattub piinlikkust tekitavate karvadega, mõned kehaosad kasvavad kiiremini kui teised. Seetõttu muutub ta kaugeks, pahuraks ja tujukaks ning võib isegi masendusse langeda.
...kui ka mõtlemine
Isegi mõtlemine muutub. Emotsioonid on niigi kõikuvad, lisaks puudub varases teismeeas veel võime abstraktselt mõelda. Konkreetne mõtlemine sunnib inimesi, kaasa arvatud iseennast, lahterdama: olen nohik, ma ei ole popp jne. Lisaks kujutavad teismelised ette, et neid ümbritsevad inimesed jälgivad iga nende sammu, ning arvavad, et kõik, mida nad tunnevad, ongi tegelikkus. Nad usaldavad vaid omaenda kogemust.
Ameerika psühholoogi Mary Pipheri meelest usuvad teismelised veel mõningal määral, et nende vanematel on maagiline võime hoida neid õnneliku ja kaitstuna. Seetõttu kipuvad nad süüdistama just vanemaid, kui tunnevad end halvasti või kurvana. Samal ajal ei pruugi teismelised nõustuda vanematele oma probleemidest, mõtetest ega tunnetest rääkima.
Teismelisega suheldes tuleks meeles pidada, et ta ei käitu tujukalt lihtsalt sellepärast, et vanemat vihastada. Teismeiga on raske aeg, mis tuleb üle elada nii lapsel kui ka tema vanemal.
Loe edasi ajakirjast...
