Me soovime oma lastele parimat, kuid kahtleme sageli, ega me liialt järele andes neid ära ei hellita või keelates kammitse. Tänapäevaste kasvatusmeetoditega kaldume tavaliselt siiski lapsi üle hellitama. Kuidas aru saada, kui oleme oma järeltulijate vastu ülemäära helded ja laseme neil pahandustest liiga kergelt välja tulla?
Hoolitsevad vanemad annavad endast kõik, et nende laps oleks õnnelik, rahulolev ja edukas. Kahjuks teevad nad lapsele karuteene, kui annavad järele oma ta igale hetkesoovile ja nõudmisele. Selline käitumine tekitab lapses ootuse: ta eeldab, et kõik ta tahtmised saavadki kohe rahuldatud. Sedasi ei omanda laps võimet oma vigadest õppida ja raskustega iseseisvalt rinda pista.
Ekspertide hinnangul pidurdavad sellised vanemad aina üle kiites, üle kaitstes, üle hellitades ja poputades lapse iseseisvuse ja kohanemisvõime arengut. Lapse palved muutuvad nõudmisteks: kui ta saab kõike, mida soovib, väheneb aja jooksul tänutunne. Kui ta oma tahtmist ei saa, tunneb ta, et talle on tehtud ülekohut või teda on koheldud ebaõiglaselt. Soove tuleb aga üha juurde.
Pane tähele ohumärke
Psühholoog Susan Newman on kirja pannud üheksa ohumärki, mida lapsevanemal tuleks tähele panna, kui ta kahtleb, kas laps on ära hellitatud.
Laps ootab hea käitumise eest autasu.
Ta aitab teisi väga harva.
On huvitatud vaid enda heaolust, harva teiste omast.
Ta ei suuda pettumustega hakkama saada.
Poes käies eeldab alati, et talle ostetakse midagi head.
Tunneb, et tema kohta reeglid ei kehti.
Eeldab, et kui ta teeb vea, aitab keegi teine ta sellest olukorrast välja.
Ta soovidel ei ole lõppu: tahab alati midagi veel.
Loe edasi ajakirjast...
