Lahutus on raske mõlemale poolele. Kui peres on aga lapsed, peavad lahutavad vanemad oma erimeelsused lahendama nii, et nende järeltulijad ei kannataks. Selleks tuleb eelkõige silmas pidada laste huve, mitte enda omi. Kuidas seda teha, räägib paari- ja pereterapeut Marlen Tammsaar-Ojamets.
Kui paar on jõudnud elus kindlale äratundmisele, et lahutus on kohe tulemas, tasuks eelseisvaid probleeme pigem ennetada, kui pärast tagajärgedega võidelda.
Pereterapeut Marlen Tammsaar-Ojamets annab nõu: "Kui on teada, et lahutus tuleb, võiksid vanemad pöörduda spetsialisti poole, kes aitab lahku minna nii, et kumbki pool ei tunneks end halvasti ja et vähem tundeid oleks riivatud. Lahku tuleks minna arukalt. Selleks on olemas erinevad spetsialistid, näiteks pereterapeudid ja lepitajad, kes olenevalt eesmärgist – kas kokku jääda, kooselu parandada või lahku minna – aitavad paaril jälle normaalselt suhtlema hakata." Kuigi kõik lahutused ei vaja sekkumist, võib nõustamisest tõusta tulu ka juhul, kui vanemad suudavad küll kenasti suhelda, kuid kardavad, et midagi võib siiski vussi minna.
Paraku näitab elu, et nõustamisele jõutakse viimasel minutil – alles siis, kui asjad on juba väga halvaks läinud. "Enda vaimse tervise hoidmine võiks olla sama elementaarne nagu autoga hoolduses käimine: sa käid ja hoolitsed selle eest, et õli ei saaks otsa, kõik oleks korras ja auto töötaks tõrgeteta," toob terapeut piltliku näite.
Kahjuks on paljudel ka eksiarvamus: ma ei lähe psühholoogi või nõustaja juurde, sest ma ei ole ju haige! Õnneks on selline suhtumine hakanud muutuma. "Me kõik vajame oma elus kedagi, kes meid päriselt ära kuulaks – see vajadus on nii täiskasvanutel kui ka lastel."
Laps ei ole mõjutusvahend
Pärast lahutust võivad ilmneda probleemid, mida pole osatud ette näha või mille on põhjustanud uus harjumist vajav olukord. Eriti tundlikud on uue elukorraldusega kohanemisel lapsed, kes on segaduses ja võivad muutuda tigedaks, kergesti ärrituvaks, agressiivseks või ebatavaliselt kurvaks. Nende turvaline maailm muutub ühtäkki ebakindlaks.
Marlen Tammsaar-Ojametsa sõnul avalduvad niisugused probleemid sageli esimese kahe aasta jooksul pärast lahutust. "Lahutuse käigus võib juhtuda, et üks pool hakkab teist vanemat lapse silmis mustama, paneb lapsele vastutuse teisele vanemale sõnumeid edasi anda või seab lapse n-ö detektiivi rolli, uurides lapselt pidevalt, mida teine lapsevanem teeb, kellega käib, kuidas aega veedab. Selline käitumine tekitab olukorra, kus laps peab hakkama vastutama vanematevahelise suhtluse eest, peab valima pooli, ja tihtipeale tunneb ka vastutust lahutuse tagajärgede eest. Ükski laps ei peaks kandma endaga kaasas sellist lisakoormat. Ainuüksi lahutus on juba niigi raske koorem kanda."
Vanemad saavad sellise olukorra teket ära hoida. "Olge oma lastega lahutuse asjus ausad, kuid ärge kritiseerige ega süüdistage teist lapsevanemat. Võib juhtuda, et peate lastele meelde tuletama, et isegi kui vanemad omavahel alati hästi läbi ei saa, siis vanemate ja laste vaheline armastus ei muutu, ja lahutavad siiski ainult vanemad. Laste jaoks on oluline kuulda, et vanemad neid armastavad ja lahutus seda ei muuda. Tuleb anda selge sõnum, et olete endiselt nende jaoks olemas ning nad võivad loota mõlema vanema abile ja toele. Laps peab tundma, et ta on hoitud ja armastatud, mitte olema kahe lapsevanema vaheline mõjutusvahend," toonitab terapeut.
Loe edasi ajakirjast...
