Seleeni on organismi normaalseks talitluseks vaja väga vähe, kuid selle puudus võib põhjustada tõsiseid haigusi. Asja teeb keeruliseks see, et seleeni suured kogused on mürgised. Seleenist räägib lähemalt Tartu ülikooli biokeemia instituudi professor Ursel Soomets.
Seleen on mittemetall, mida leidub maakoores üsna vähe. Professor Soometsa sõnul on seleeni enam-vähem sama palju kui hõbedat ning veidi rohkem kui kulda ja plaatinat, kuid sellegipoolest on seleen teiste elementidega võrreldes küllaltki haruldane.
Seleeni avastas rootsi keemik Jöns Jacob Berzelius juba 1817. aastal, kuid möödus üle sajandi, enne kui seda hakati tõsisemalt uurima ning kinnitust leidis fakt, et seleen on väga mürgine: viis korda mürgisem kui arseen. Alles 1970. aastatel leiti, et seleeni leidub antioksüdantsetes ensüümides, mis kaitsevad rakke ja kudesid, ning see aine on väikestes kogustes organismi talitluseks hädavajalik. "Üsna varsti pärast seda, 1979. aastal, avastati esimene haigus, Keshani tõbi ehk kardiomüopaatia, mille põhjustab seleenipuudus," räägib Ursel Soomets.
Saame ainult toidust
Seleeni saab inimene ainult toidust. Kuidas seleen aga meieni jõuab?
"Selle ringkäik algab tavaliselt maapinnast, kust see läheb taimedesse ja loomadesse, kuni lõpuks jõuab inimeseni. Kui taimedes ei ole seleeni, siis järelikult ei ole seda ka maapinnas," nendib professor Soomets.
Kõige rohkem leidub seleeni õllepärmis, krevettides, krabides, tailihas, piimatoodetes ja sibulates. "Samuti on seleeni merekalades, sest seleeni on palju merepõhja katvates vulkaanilistes taimedes, mida need kalad söövad; kasvanduste kalades seleeni ei ole.
Seleenipuudust normaalse segatoitluse puhul tavaliselt ei kujune, kuid on tähtis teada, et see oleneb mulla seleenisisaldusest," selgitab ta.
Loe edasi ajakirjast...
