Kodutööde tegemine viib alati väsitava võitluseni: lapse tähelepanu on nagu sihitu rakett, mis ühest kohast teise tuiskab. Millal on see tõsine probleem ja mida ette võtta?
Laste hüperaktiivsus on viimastel aastatel aina laialdasem jututeema. "Aktiivsus-tähelepanuhäire ehk ATH on lapseeas kõige sagedamini esinev psüühikahäire. Sellele omased tunnused avalduvad enamasti väikelapsena," räägib Tartu ülikooli kliinikumi psühhiaater Anu Susi. "Kindlasti ilmnevad sümptomid enne kooliiga." Häirega lastele on omane liigne aktiivsus, impulsiivsus ja raskused tähelepanu hoidmisega.
Paljudel lapsevanematel tekib seda kuuldes mõte, et lapsed peavadki aktiivsed olema ja mõnel on lihtsalt teistest elavam natuur. Kas kuskilt läheb piir?
Kas üle- või aladiagnoositud?
"Inimesed on eeldustelt ja iseloomult erinevad. Ka täiskasvanute ootused lapse normaalse käitumise osas võivad olla väga erinevad. Ühes äärmuses on arvamus, et lapsel on õigus olla mis tahes käitumisega. Sel juhul on kõik õigustatav, isegi kui lapse käitumine ei arvesta teistega. Sellisest seisukohast vaadatuna tundub ATH kindlasti ülediagnoositud," selgitab Susi. "Teises äärmuses on arvamus, et lapse käitumine peab olema alati rahulik, alluv ja suunatav. Igasugune kõrvalekalle viitab vaimse tervise probleemile. Sealt vaadates tundub ATH aladiagnoositud."
Erinevad vaatenurgad tekitavad olukorra, kus püsib risk nii üleliigseks kui ka puudulikuks diagnoosimiseks.
"Teadagi on ATH-st kogu maailmas üha enam juttu. Psüühikahäireid hinnatakse kindlate kriteeriumite alusel, võttes arvesse sümptomite mõju igapäevasele tegevusvõimele. Kui diagnoosi püstitab vastava väljaõppega spetsialist põhjalikele uuringutele toetudes, seejuures arvestades lapse tegelikku toimetulekut eakohaste nõudmistega, siis on oht üle- või aladiagnoosimiseks väiksem."
Loe edasi ajakirjast...
