Kui pakutakse võimalust mõne lisandiga oma tervist turgutada, tasub enne järele uurida, milline mõju ja kõrvaltoime sellel võiks olla ja kes seda soovitab.
Kõigepealt aga sellest, mis see tervis üldse on.
Klassikaline meditsiiniteadus on suurel määral keskendunud haigustele ja nende diagnoosimisele, määratledes tervist kui haiguse puudumist. Nii jääbki mulje, nagu tegeleks meditsiin haiguste ja mitte tervisega. Sellist olukorda peegeldab hästi ütlemine "haige tervis", mis vastandab selgelt kahte mõistet.
Tervise mõiste määratlemine on keeruline ülesanne ning täielikku üksmeelt pole selles osas siiani saavutatud. Meditsiini arenedes on need arusaamad aja jooksul muutunud ning tõenäoliselt muutuvad olude ja aegade teisenedes edaspidigi.
Juba Kreeka jumalanna Hygieia oli veendunud mõistlike elukommete olulisuses inimeste tervisele. Tol ajal määratleti tervist holistlikult ehk terviklikult ning seda seostati nii heade tavade, kehalise tegevuse, keskkonna kui ka toiduga. Paraku tõid läänelikud vaated kaasa keskendumise ainult inimese füüsisele ning paljude aastate jooksul käsitleti tervist pelgalt kehalisest küljest, millele 19. sajandi lõpu poole lisandus ka vaimse tervise osa. Tervise definitsioonina tõusis esile kehaliste ja vaimsete haiguste puudumine ning valdavaks sai tervise võrdsustamine pelgalt haigussümptomite puudumisega.
Mitte ainult haiguste puudumine
1948. aastal tõi Maailma Terviseorganisatsioon tervisekäsitlusse heaolu mõiste, määratledes tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit ning mitte üksnes kui haiguse või põduruse puudumist. Ka see käsitlus ei tundu tänapäeval enam kõige parem, sest täieliku heaolu saavutamine on enamasti võimatu – seega määratleti enamikku inimestest kui ebaterveid ning toetati seeläbi nii meditsiinitehnoloogia kui ka ravimitööstuse huve ja püüdlusi.
Selge on ka see, et haiguste loomus on viimase poole sajandi vältel oluliselt muutunud ning üha rohkem elab maailmas inimesi, kes kannatavad mingi kroonilise tõve käes. 1986. aasta Ottawa Harta rõhutab tervist käsitledes lisaks kehalisele poolele ka sotsiaalseid ja isiklikke ressursse; võimet realiseerida oma andeid, rahuldada vajadusi ja tulla toime keskkonnatingimustega.
Mõni aasta tagasi (2009) Hollandis toimunud konverentsil pakuti välja taas uus definitsioon: tervis on võime kohaneda ja iseseisvalt hakkama saada. Kehalise tervise mõttes tähendab see organismi suutlikkust hoida füsioloogilisi parameetreid teatud piiratud vahemikus (nn homöostaas). Vaimse tervise poolelt on tähtis edukas toimetulek, taastumine psühholoogilisest stressist ja traumajärgsete stressihäirete ennetamine. Sotsiaalalal tuleb aga esile tõsta inimese võimet realiseerida oma potentsiaali, täita kohustusi ja osaleda ühiskondlikes tegevustes, sealhulgas teha tööd. Seega saab tervist vaadelda kui võimaluste ja piirangute vahelist dünaamilist tasakaalu, mis on erinevate tingimuste ja väljakutsete mõjul pidevas muutumises. On selge, et inimene ei saa olla terve ebaterves ümbruses ning tervist ei määra mitte arst, vaid eelkõige ikka inimene ise.
Loe edasi ajakirjast...
