Üha rohkem vanemaid on otsustanud mitte lasta oma last nakkushaiguste vastu vaktsineerida. Kas selline suhtumine kaitsesüstimisse on ikka mõistlik?
Hiljuti vestlesin ühe asjaliku ja edumeelse perearstiga, kes sügisel puutus üle paljude aastate kokku leetreid põdeva inimesega. See patsient oli endale leetrid saanud välismaal ja saabus Eestisse juba selle haigusega.
Üldiselt on leetrid ülinakkavad ja kokkupuude haigega loob võimaluse ise leetritesse jääda. Sellepärast vaktsineeris see tohter ennast kohe, kuna perearstina töötades peab inimene mõtlema, kuidas kaitsta end mitte ainult leetrite, vaid ka teiste nakkuste eest.
Siit koorubki välja laste vaktsineerimise probleem.
Leetrikogemus minevikust
Möödunud sajandi 60. aastate lõpus ja 70. aastate alguses töötasin lastearsti-konsultandina Lääne-Kasahstanis, kus puutusin kokku paljude nakkushaigustega.
Oli selline juhus, et ühes suures külas haigestus leetritesse umbes 300 last. Käisin seal kohal kui ekspert ja tuvastasin, et velskrikabinetis olid kõik paberid korras. Seega dokumentide järgi lapsi jälgiti, kuid tegelikult seda ei tehtud.
Meil räägitakse ja kirjutatakse palju sellest, et eriti ohtlik on see haigus imikutele. Tõepoolest, imikud jäävad leetritesse tihti, kuid see puhang näitas mulle, et kõige raskemad juhtumid olid teismelistel, kellest mitu sellesse haigusse suri. Kõik imikud aga lõppude lõpuks tervenesid. Arvan, et tegemist on eri vanuses laste immunobioloogilise kaitsebarjääri iseärasustega. Sellepärast peab täie tõsidusega suhtuma just teismeeas olevate laste leetritesse.
Leetrihaigel võib tekkida kõrge palavik, samuti nii köha kui ka nohu, kuid põhisümptom on just sellele haigusele omane nahalööve.
Tuberkuloos enne ja nüüd
Tihti kuulen lastevanemate ütlemist "Ega ma vaktsineerimise vastu ei ole, aga sünnitusmajas ei lubanud tuberkuloosivastast kaitsesüsti teha". Mind panevad alati imestama need inimesed, kes nii kergemeelselt suhtuvad oma lapsesse ja kes tõepoolest ei tea, mida kujutab endast tuberkuloos.
Ka noorem põlvkond peaks siiski teadma, et nõukogude ajal saadi Eestis tuberkuloosiga üldiselt päris hästi hakkama. Kui peale Teist maailmasõda oli tuberkuloos meil päris levinud haigus ja viis manalasse palju inimesi, siis edaspidi oli tuberkuloositõrje vaktsineerimise tõttu väga tõhus: kui ma 1975. aastal Eestisse tagasi tulin, oli tuberkuloos meil juba päris harv haigus.
Kasahstanis töötades nägin, kui palju oli seal tuberkuloosihaigeid nii laste kui ka täiskasvanute seas, sest mõnes paigas vaktsineeriti lapsi vähe või ei tehtud kaitsesüste üldse. Just seal oli meningiiti ehk ajukelmepõletikku kõige rohkem. Tuberkuloosse meningiidi sagedus sõltubki just sellest, kui suur on tuberkuloosihaigete hulk kõnealuses piirkonnas.
Kui arvatakse, et meil Eestis praegu tuberkuloosi ei ole, siis eksitakse väga. See haigus on olemas ja tuberkuloosi tekitav pisik on muutunud palju agressiivsemaks, mistõttu seda haigust on tihti väga raske ravida.
Loe edasi ajakirjast...
