Asjatult põlatud süsivesikud

Kuid seejuures unustatakse, et ilma süsivesikuteta ei saa läbi aju ega närvisüsteem; süsivesikuid sisaldavatest toitudest saame kiud- ja mineraalaineid, vitamiine, lisaks teisigi tähtsaid ning kasulikke toitaineid.
Süsivesikutest loobumise asemel peaks tähelepanu pöörama hoopis nende kvaliteedile. Parimad süsivesikuteallikad on täisteratooted, kartul, puuviljad, marjad, vedelad piimatooted ja kaunviljad.
Toitumisteadlaste tänapäevaste nõuannete järgi peaks inimese päevaenergiast 50–60% tulema süsivesikutest. Näiteks kui päevas kulutatakse umbes 2000 kcal, peaks toidusedelit koostades planeerima sinna 250–300 g süsivesikuid. Meie klimaatilistes tingimustes saadakse suurem osa süsivesikuist viljatoodetest ja suhkrust. Kahjuks kukub välja nii, et suhkrut saame rohkem kui vaja ja kiudaineid jällegi vähem kui vaja.
Organism vajab teatud hulga süsivesikuid, et energia- ja ainevahetus toimiksid korralikult. Kui süsivesikuid on toidus liiga vähe, saab häiritud ka rasvaainevahetus.
1960ndatel aastatel Ameerikast mööda maailma laiali lennanud dr Atkinsi dieet oli rajatud aga just sellele, et toidus oleks võimalikult vähe süsivesikuid ja võimalikult palju rasva. Arstid suhtusid sellesse dieeti kahtlevalt kogu aeg ja praegu hakkab selle populaarsus langema ka Ameerikas. Vähese süsivesikute sisaldusega dieedi risk on see, et organism saab kiudaineid ja teisi tähtsaid toitaineid liiga vähe; samuti see, et inimene harjub sööma suure ja just kõvade rasvade sisaldusega toitu. Kui enam ei jätku jõudu Atkinsi dieeti järgida, süüakse rasvarikkaid toite edasi, kaal hakkab uuesti tõusma ja vere rasvaväärtused halvenevad kiiresti.
Kaalus allavõtmine õnnestub ainult juhul, kui toitumisharjumuste muutus jääb püsivaks. Seepärast ei tasu süsivesikutest täielikult loobuda, vaid pigem pöörata tähelepanu nende kvaliteedile. Saia või leiba valides tuleks alati eelistada täisteratoodet ja uurida, et seal oleks võimalikult vähe lisandeid, sool ja suhkrut.