Kas hirmust võib kasvada midagi enamat, nii et tuleb abi otsida väljastpoolt?
Lapse hirm on alati tõsine, kartust ei tohi pisendada ega last alavääristada. Igal arengul on oma normaalsed hirmuperioodid, millesse tuleb suhtuda normaalselt. Hirmudeta ei areneks elu edasi. Ükskõik kui tõsine, tühine või naljakas lapse kartus ka tunduks, alati tuleb meeles pidada, et laps vajab vanemate turvatunnet ja selgitustööd.
Kardab ka päris pisike inimene. Näiteks seda, kuidas ta käimisega hakkama saab. Enamasti on vanemad siis toetavad turvajad, julgustades nii sõnade kui kätega. Kõikide arenguliste ja ka ebanormaalsete hirmude korral on hästi oluline, kuidas suhtuvad sellesse lapsevanemad. Väikesed lapsed pelgavad pisikesi loomi, sest nood teevad äkilisi liigutusi, mis ehmatavad. Sellepärast võib pesamuna pargis näiteks orava silkamise peale karjuma hakata. Väga normaalne on pimedusehirm, muidugi seni, kui see ei lähe üle foobiaks. Magavad ju mõned täiskasvanudki ainult tulevalgel. Noores koolieas on laste fantaasia hästi elav. Helid, varjud, kuuvalgus – kõik võib tekitada ärevust. Veel kardavad lapsed läbikukkumist ja armastusest ilmajäämist. Kui vanemad vihastavad ja lapsega pahandavad, võib tal tekkida tunne, et vanemad ei armasta teda enam. Siis on väga oluline koht selgitustööl. Lapsele tuleb rääkida, et temaga pahandati konkreetse teo pärast, aga muidu on ta hea laps ja ka head lapsed teevad vahel pahandust. Kindlasti tuleb üle korrata, et vanemad armastavad teda ikka ja on alati tema jaoks olemas.
Kes meist poleks kokku puutunud igahommikuste lasteaianuttude ja -juttudega. Põnn joriseb juba voodis ärgates ning mida lähemale lasteaiale, seda volüümikamaks protest muutub. Lahtiriietumisel haaratakse emmest koaalakaru kombel kinni ega olda mingi hinna eest nõus lahti laskma. Peagi muutub emme ahastav pilk vesiseks. Kui laps lasteaias nutab, siis on tal hirm emast lahkumise ees. Sellisel juhul peab ema enesele kindlaks jääma ja kinnitama lapsele rahulikult, et kõik on korras ning emme tuleb peagi talle järele. Mitte mingil juhul ei tohi hakata nännutama, sest siis tajub laps, et emme ka kardab! Kindlasti on kasvatajaid, kes sekkuvad otsustavalt ja viivad lapse teiste juurde mängima, kui ema muutub kõhklevaks ja abituks. Enamasti rahuneb laps õige pea ning haakub teiste tegevustega. Õhtuks on kõik hirmud ununenud ja päev on möödunud mängides. Kui aga laps ei rahune pikema aja jooksul ja on järele minneski hirmunud, siis tuleb kindlasti olukorda kasvatajaga arutada. Kuid seda mitte lapse juuresolekul.
