Tänapäeval on laste ja teismeliste ülekaalulisuse probleem ja see on üsna suur: Põhjuseks näib olevat see, et söömise teema on nii tähtsaks tõstetud ja vahel isegi liigtähtsustatud. See toob endaga kaasa ühelt poolt nimelt ülekaalulisust ja teisest küljest söömishäireid, nagu buliimia ja anoreksia. Ihaldatakse kõhn olla ja tuntakse end pidevalt paksuna – juba noorest east alates.
Mida aga lapsevanem teha saaks? Lapse puhul – ja eriti veel enne teismeiga – oleneb kõik sellest, millised toitumisharjumused kodus valitsevad. Milline söök kodus kättesaadav on – sest laps sööb ju seda, mis kodus olemas on. Kui kodus pakutakse enam-vähem tervislikku ja tasakaalustatud toitu ning suhtumine söömisesse on mõistlik, siis ei peaks laps üldse paksuks minemagi.
Mõistlik suhtumine tähendabki normaalset, pinge- ja eelarvamustevaba suhtumist oma pere toidulauda. Süüa võib kõike – aeg-ajalt ka kommi ja saia, mis praeguses tavateadvuses muidu nii patuseks on tembeldatud. Just äärmustesse minek - et nüüd oleme kõik hästi rangel dieedil, saia-magusat, ega midagi kahjulikku ei söö jne – on ohtlik suund. Sest just see paneb mõtted pidevalt ainult söömise teemal tööle. Nagu see oleks maailma kõige tähtsam asi.
Vanemal võib olla keeruline loobuda juhtija ja õpetaja positsioonist, eriti kui talle tundub, et last tuleks kuidagi suunata. Tavateadvusse on raiutud nii palju reegleid, kuidas oleks ikkagi õige ja tervislik toituda: süüa vaid kasulikke asju ja ainult laua ääres, toit ei tohiks olla preemia ega lohutus. Kuid kuidas seda kõike lapsele edasi anda?
Kõige parem oleks nende reeglitega mitte liialdada: Elus tuleb kõike ette. Vahel võib vanem last – ja ka iseennast! – söögiga lohutada. Kui seda vahetevahel ette tuleb, pole ju midagi hullu. Kui hakata hirmus rangelt taga ajama, et süüa tuleb üksnes laua ääres ja kindlal kellaajal, siis kellele seda pinget vaja on? Vahel võib peres olla filmiõhtu, süüakse teleka ees popkorni ja koos on tore.
Kõige olulisem peaks olema hoopis see, et söömine ei oleks elus peaasi, vaid pigem nagu taust muule elule: Küll väga tore taust, mis on tihti ka naudinguline. Vahel pakub see lohutust, vahel sööme rõõmust, vahel kurvastusest. Aga see pole elu ainus keskpunkt. Mõistlik oleks aru saada oma suhtumisest toitu: kas söön ära ja tunnen, et kõht on täis, ning lähen päeva tegevustega edasi. Või jäängi sööma ja söömise üle arutlema.