Kilpnäärme ala- või ületalitlust saab õige raviga vaos hoida
Kodutohter
01.09.2022
Shutterstock

Kui liiga aeglaselt või liiga kiiresti talitlevat kilpnääret õigesti ja täpselt ravida, peaks haige ennast tundma sama hästi kui terve kilpnäärmega inimene.

Kilpnäärme talitlushäirete tunnuseid
Ületalitlus

närvilisus
higistamine
soojataluvuse halvenemine
südamepekslemine
väsimus
kaalulangus
õhupuudus
nõrkus
suurenenud söögiisu
silmahäired

Alatalitlus 
nõrkus, jõuetus
kuiv nahk
kare nahk
aeglane kõne
silmalaugude turse
külmatunne
vähenenud higistamine
külm nahk
paks keel
näo turse
juuste karedus
naha kahvatus
mäluhäired
kõhukinnisus
kehakaalu suurenemine
juuste väljalangemine

NB! Et need tunnused ei ole omased ainult kilpnäärmehäiretele, siis ei tasu ise nende järgi endal haigust diagnoosida.
Stressirohke elu mõjutab kõiki elundisüsteeme, ka kilpnääret. Kahjuks ongi omamoodi surnud ring: närviline elu on kilpnäärmele paha, haige kilpnääre aga võib teha elu närvilisemaks. Tekivad ebameeldivad tunded, mida algul ei oskagi kilpnäärme süüks panna. Kilpnäärmehaigus võib teha ärevaks ja tihti võivad selle põdejatel olla ka ärevushäired.

Kuidas kilpnääre annab endast märku, kui temaga on midagi lahti?
Kilpnäärme talitlushäirete korral ei ole alati kindlaid tunnuseid, sümptomid on suhteliselt üldised, ebaspetsiifilised, ja võivad iseloomustada ka muid haigusi, näiteks väsimus, nahakuivus, juuste väljakukkumine või muu. Tihtipeale ei tulda algul selle pealegi, et need tunnused võivad märku anda kilpnäärmemurest.
Õnneks on perearstid ja kardioloogid viimasel ajal hakanud väga usinalt kilpnäärmeanalüüse tegema.

Kas poomistunne ei olegi kindel kilpnäärmehaiguse tunnus?
Tarkades raamatutes kirjutatakse, et poomistunne on subjektiivne. Seda ei peeta kilpnäärmehaiguse tõeliseks tunnuseks ja seda seostatakse rohkem närvisüsteemiga. Kui aga kuulata inimeste kurtmisi, siis ebameeldiv või poomistunne kaelas kilpnäärmehaiguse korral ikkagi esineb, kuigi mitte kõigil kilpnäärmehaigetel.
Kilpnäärmehaigus – krooniline põletik – on pärilik: sagedamini liigub see peres rohkem naisliini pidi, kuid kilpnäärmega on hädas ka mehi, nemadki ei pääse sellest alati.

Miks kilpnäärmemured kimbutavad juba väga noori inimesi?
Kilpnäärmehaigus võib olla kaasa sündinud, mistõttu uuritakse juba sünnitusmajas vastsündinute verd ka kilpnäärme suhtes. Millal pärilik haigus välja lööb, on iseküsimus. Kellel tuleb varem, võib-olla juba teismeeas; kellel hiljem või üldse mitte. Eks siin mängivad oma osa ka muud haigused, vigastused, viirused ja keskkonnamõjud.
Kilpnäärme krooniline põletik on autoimmuunne haigus. See tähendab, et ühel hetkel millegipärast organismile omaenda rakud ei meeldi. Nii on ka kilpnäärmega: talle ei meeldi iseenda rakud ja ta hakkab nende vastu välja töötama antikehi kas raku sisemuse või membraani vastu. Need antikehad on nagu killerid, kellele organism annab käsu rakke hävitada. Nii tekibki kilpnäärme krooniline põletik.
Veres saab määrata antikehad. Aga kui inimesel mingeid kaebusi ei ole, siis pole mõtet seda analüüsi kõigile teha – see läheks ka väga kulukaks. Teadmisega, et on krooniline põletik, pole midagi peale hakata, välja arvatud rasedad, kelle kilpnääret kontrollitakse.

Mis peale autoimmuunpõletiku võib kilpnäärme talitluse muuta liiga kiireks või liiga aeglaseks?
Võib olla ka väliseid mõjusid, näiteks kui radioaktiivne kiiritus rikub kilpnäärmerakke ja sellest tekib alatalitlus. Nii oli see pärast Tšernobõli tuumakatastroofi, kui tõusis ka kilpnäärmevähi esinemissagedus.
Alatalitlus võib tekkida siis, kui inimest on mõne muu haiguse tõttu kiiritatud või kui tema kilpnääre on ära lõigatud.
Joodipuudusega on teistsugune lugu. Kuigi kilpnääre võib suureneda ka alatalitluse korral, ei tähenda joodipuudus alatalitlust.
Kilpnäärme normaalne töö sõltub kolmest komponendist:

kilpnäärme enda rakkudest
keskusest ajus, mis vaatab kilpnäärme töö üle
joodist, mida läheb tarvis hormooni tootmiseks.
Joodipuudusest läheb kilpnääre suureks. Seda on silmaga näha, kui see suureneb väljapoole, aga vahel võib suureneda ka sissepoole. Kilpnäärme talitluse seisukohast sellel suurt vahet ei ole, see on rohkem kosmeetiline probleem.
Murdeeas suureneb tihti joodivajadus ja kilpnääre kipub suureks minema. Joodivajadus suureneb ka raseduse ajal. Tavaliselt on struumat, joodist tingitud kilpnäärme suurenemist, kõige rohkem just mägialadel, kus inimesed joovad liustikuvett, milles ei ole üldse joodi. Meie joogivesi väga joodirikas ei ole, aga väga vaene ka mitte.
Rohkesti joodi on piimas, piimatoodetes ja munas – seetõttu ei tohiks unustada eriti lastele neid anda. Samuti saab palju joodi kalast, eriti merekaladest. Ka rohelised taimed, spargel- ja teised kapsad, annavad suhteliselt palju joodi. Sellepärast peaksid eriti teismelised sööma taimseid asju, mitte ainult rafineeritud toitu.
Ka merikapsas ise ja muud adrulised on head. Oleme soovitanud kasutada ka jodeeritud soola. Siin peab meeles pidama, et jodeeritud soolaga ei või keeta ega kuumutada – jood aurab ära.
Normaalselt süües peaks iga inimene joodiga hakkama saama, lisaks on olemas joodi- ja merikapsatabletid. Kui mõnede joodi sisaldavate ravimite pidev tarvitamine välja arvata, siis joodiliiga eriti karta ei ole. Liigne jood tuleb tavaliselt uriiniga välja.

Sarnased artiklid