Uuringu tulemused on avaldatud ajakirjas European Heart Journal.
Selle järgi oli vererõhu kõikumine hüpertensiivsetel isikutel kahjulikum kui pidev kõrge vererõhk, mida kontrollitakse ravimitega. Kõikumine suurendas riski, kuigi muidu jäi vererõhk soovitatud tasemele.
On normaalne, et vererõhk eri kellaaegadel mõnevõrra varieerub. Seda mõjutavad paljud asjad, nagu hõivatus, liikumine ja toitumine. Vererõhu kõikumiste pikaajaline mõju pole aga veel selge.
Varasemad uuringud on muu hulgas leidnud, et tugevalt kõikuv vererõhk võib olla seotud ajuverejooksude tekkeriski suurenemisega. Uuringus oli see nähtav sõltumata sellest, mis suunas vererõhunäidud kõikusid. Riski suurenemise täpne põhjus pole teada, kuid hinnanguliselt võib sage vererõhu kõikumine artereid kangestada või veresoonte sisepindade talitlust nõrgendada.
Uurijad leidsid, et kui katsealuste süstoolne vererõhk (ülemine rõhk) varieerus mitme aasta jooksul ühest mõõtmisest teise vähemalt 13 mmHg võrra, ennustas see tugevalt kodade virvendusarütmia, südameataki ja insuldi riski. Risk suurenes sõltumata sellest, mis suunas väärtus liikus.
Pooled katsealustest kasutasid hüpertensiooni raviks kaltsiumikanali blokaatorit amlodipiini. Uuringu kohaselt vähendas kõnealune ravim kõige paremini vererõhu kõikumisi. Seda peeti paremaks võimaluseks südameatakkide ja insultide ennetamiseks kui beetablokaatoreid.
Teadlased peavad oluliseks, et patsientide ravi ei keskenduks ainult vererõhu mõõtmisele, vaid ka sellele, kuidas väärtused mõõtmistel erinevad. Nende sõnul on tulevikus vaja täiendavaid uuringuid, et selgitada välja, millised on parimad ravimivalikud väga vererõhu kõikumise korral.
Vererõhk on normaalne, kui see on alla 130/85 mmHg. Suurem osa vererõhu tõusust on tingitud elustiilist ja vananemisest, kuid põhjuseks võib olla ka pärilik kalduvus.
