Ei püsi pudeliski paigal
Tekst Kadi Lehtmets
28.03.2013

Küll mõned lapsed on ikka kummalised: neid jätkub kõikjale, nad on tüütuseni lärmakad, nendega juhtub kõiksuguseid asju, nad on korraga nii parimad sõbrad kui ka hullemad vaenlased, ühekorraga on seltsis nii pisarad kui ka naer. Kas minu laps on ka selline?

Psühhiaatrid Kerstin Kõiva ja Ere Vasli räägivad hüperaktiivsusest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirest.

Hüperaktiivsetest lastest räägitakse viimasel ajal palju rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Kas tõesti on hüperaktiivsus uuema aja nähtus?

Mõlemad tohtrid kinnitavad, et kindlasti pole tegemist viimase aja suundumusega. “Aga kui mõtleme ühiskonnale nüüd ja mõnikümmend aastat tagasi, siis praegu on keskkond väga õpi- ja soorituskeskseks muutunud,” ütleb dr Kõiva. “Nõudlikkus on suurenenud ka lapse suhtes. Laps peab suurema koormaga toime tulema, sellepärast paistavad mitmed häired rohkem silma,” lisab dr Vasli.

Kui vanasti peeti osasid lapsi lihtsalt ulakateks, mõnevõrra kasvatamatuteks ja tülikateks Tootsideks, siis tänapäeval on selgunud, et nii mõndagi vaevab tõsisem häire, mille suhtes tuleb last hoopis aidata.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH on häire, mille korral on häiritud keskendumine ja võime koondada tähelepanu. Seepärast võib inimesel olla raskusi oma käitumist valitseda ja reguleerida. Kõige üldisemalt iseloomustab seda haigust tähelepanupuudulikkus, keskendumisraskused, impulsiivne käitumine ja hüperaktiivsus.

Ei taha või ei suuda

“Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on laiem mõiste,” ütleb dr Kõiva. Sellise häirega lapsel on raske keskenduda, ent teda võib vaevata ka kehaline üliaktiivsus. Lisaks võib lapsel tegemist olla üliimpulsiivsusega – ta pidurdusmehhanism on viletsam, ta reageerib enne, kui mõtleb, ütleb enne, kui mõtleb, tegutseb enne, kui mõtleb. Ongi selline impulsiivne, kärsitu põngerjas!

“Aktiivsus- ja tähelepanuhäire on sümptomite kompleks. Hüperaktiivsusest räägitakse kõige enam seetõttu, et kehalise üliaktiivsuse märgid ilmnevad kõige enam varases lapsepõlves. Mida vanemaks laps saab, seda enam jääb kehaline üliaktiivsus kõrvale, kuid asemele tõuseb tähelepanupuudulikkus.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid