Humal annab parema une
Koostanud Aive Luigela
16.09.2009

Humal rahustab, parandab ainevahetust, alandab vererõhku, leevendab liigesevalu ning on ravitoeks veel mitme haiguse korral.
Möödunud sajandi alguses oli Eestis pea igal talul oma tapu- ehk humalaaed, kus kasvas õllehumal. Nüüd on humal rohkem ilutaim puhkenurkade ümbritsemiseks. Humal (rahvakeeles tapp, makk, umalas, tapuväänik, õlleviha jm) kasvab ka metsikult..
Humal (Humulus lupulus) on tüüpiline liaantaim, mis kasvab meie põhjamaises kliimas 6-10 meetri kõrguseks, kui taim on toestatud. Minu koduões väänlevad humalataimed ümber puu ja ulatuvad kindlalt 10 meetrini. On iseäralik, et humala vars pöördub alati paremale poole ? ärge proovigegi tema väänlemise suunda muuta.
Humal on kanepiliste sugukonda kuuluv kahekojaline taim, see tähendab, et emas- ja isasõied paiknevad erinevatel taimedel. Tema kollakasrohelistest emasõitest puhkevad humalakäbid, mis meenutavad hõredaid kuusekäbisid. Humalakäbide väärtus on suurem, kui emasõite seemned on jäänud viljastamata – järelikult tuleb isastaimed põõsast kõrvaldada. Koduaias kasvatajad peavad sellega arvestama, kui soovitakse raviks rohkem käbisid saada.
Humal õitseb enamasti augustis, käbid valmivad septembris. Koduaias kasvavate humalate varred lõigatakse maapinna lähedalt maha ja viiakse koos tugiteivastega ulualla kuivama; käbid nopitakse ära alles kuivanult. Humalad hukkuvad talvel nii või teisiti ning kevadel tärkavad võimsast juurest uued väänlevad taimed. Muidugi võib käbisid korjata ka kasvavalt taimelt (näiteks metsas) ja neid kuivatada varjualuses või toas päikese eest kaitstud kohas. Käbid kuivavad kiiresti ja säilivad kinnises nõus kuni 3 aastat.
Humal on ka söögitaim: kevadel võib vastseid võrseid süüa nagu sparglit. Noori lehti võib panna salatitesse ja suppidesse.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid