Hüpnoos võib tavainimesele tunduda müstiline, kuid ometi läbime hüpnoosiseisundi iga ööpäev vähemalt kaks korda: magama jäädes ja ärgates. Sellest, mis on hüpnoos tegelikult ja kuidas seda tehakse, räägivad hüpnotisöörid Maris Saar ja Siim Sildoja.
Tihti arvatakse, et hüpnoosi teha lastes annab inimene end hüpnotisööri meelevalda. Hüpnotisöörid Maris Saar ja Siim Sildoja teraapiakeskusest Tõeline Mina on tegelikult justkui inimhinge detektiivid, kes otsivad üles inimese probleemi, näiteks sõltuvuse taga oleva põhjuse, aitavad seda lahti mõtestada ning hüpnoosiga lahendada.
Olgu alguses kohe ära öeldud, et Maris Saar on meisterhüpnoterapeut ja nende koolitaja (master hypnotherapist ja trainer of hypnotherapy). Siim Sildojal on meisterhüpnotisööri diplom. Nende diplomeid tunnustavad Ameerika ja Inglismaa arstide liidud.
Miks on sellise diplomi omamine tähtis?
Siim Sildoja: Eesti seadused hüpnoosiga tegelemist ei reguleeri, mis tähendab seda, et igaüks võib sellega tegeleda ja oma teenust reklaamida. Hüpnoos pannakse ühte patta parateadustega, näiteks koos selgeltnägemisega. Ameerikas ja Inglismaal on arstide liit seda teraapiat aga tunnustanud, sellega tegelemist reguleeritakse ja seda teenust pakutakse samaväärselt teiste teraapiatega.
Muide, ma isiklikult hindan selgeltnägijate tööd ja tunnistan seda valdkonda, kuid siiani ei ole veel ühtegi maad, kus arstide liidud selgeltnägijate tööd samaväärselt tunnustaks kui hüpnoosi.
Mis on hüpnoos?
Maris Saar: Hüpnoos on une-ärkveloleku vaheline seisund. Iga inimene läbib seda kaks korda päevas: hommikul, kui üles tõuseb, ja õhtul, kui magama jääb. Hüpnoosiseisund on ajulainete mõistes transiseisund – hüpnoosis kogebki transsi.
Mõnes mõttes on see sarnane olukorraga, kui loeme head raamatut või vaatame põnevat filmi – me kaome justkui sinna sisse ära. Sama võib juhtuda siis, kui sõidame autoga mingit harjumuspärast teed mööda ja märkame, et mingi osa teest on nagu mälust pühitud.
Siim Sildoja: Hüpnoosistaadiumid jagatakse kuueks: esimene aste on kõige kergem hüpnoos, kuues sügavaim ehk transi- ehk lõõgastusseisund. Esimene aste on see, kui inimene sulgeb silmad, hingab sügavalt sisse-välja ja lõdvestub, nii et ta tuleb hetkeks päevamuredest välja. Automaatpiloodil ümbrust märkamata autoga sõitmine näiteks on aga juba teine aste.
Seega võib inimene ka ise endale hüpnoosi teha?
Maris Saar: Kuna hüpnoos on une ja ärkveloleku vaheline seisund, siis kõige hullem asi, mis inimesel ennast hüpnotiseerides võib juhtuda, on see, et ta jääb magama. Hüpnootilist und ei ole olemas, mis tähendab, et inimene jääb lihtsalt tavalisse unne. Järelikult oli tal vaja puhata. Selles mõttes midagi valesti minna ei saa – inimene ei võta vastu asju, mida ta teha ei taha.
Isegi kui me paneksime inimese näiteks siinsamas kohvikus pikali, paluksime tal silmad kinni panna, hingata sügavalt sisse-välja, teeksime võib-olla mõned testid, mis võivad isegi edukad olla, ja ütleksime: "Mine nüüd seisa sinna nurka pea peale, jalad üles", siis inimene ei tee seda. Sest ta ei taha seda teha.
Siim Sildoja: See just tekitabki segadust. Tavaliselt on inimesed hüpnoosi kohta näinud filme, aga 99 protsenti ei ole hüpnoos selline, nagu filmides kujutatud.
Teoorias on muidugi võimalik palju asju teha, aga praktikas mitte, kuna meil on oma eetikakoodeks, mida me järgime. Sama juhtub, kui lähed arsti juurde. Teoorias võib arst sulle anda surmava ravimi, kuid päriselus ta ju seda ei tee.
See, et inimest üldse viia sellisele tasemele, on praktikas energiakulukas ja vaevarikas – selleks peab inimene olema pahatahtlik, seda sihilikult tegema mingi oma eesmärgi täitmiseks. Ja ka siis on tulemus küsitav, sest inimese alateadvusse millegi sisestamine, mida inimene ise ei taha, toimib ainult väga lühikest aega.
Loe edasi ajakirjast...
