Enne kui väljast tervistavat rohelist saame, võib ka ise kasvatatud idandite ja võrsetega kevade tuppa ning kehasse tuua. Toiduenergiat annavad need vähe, eluenergiat aga ohtrasti.
Meie kehasse on ehitatud alarmsignaal selleks, et ellu jääda. Selline signaal on näiteks näljatunne, mis ei lase unustada söömist. Alarm töötab valikuliselt ja aeg-ajalt küsib spetsiaalseid asju, nagu näiteks vett, kui on janu, või midagi magusat, kui veresuhkur on liiga alla langenud.
Kuid kõik signaalid ei ole kergesti arusaadavad. Nii ei saa me otsekohe signaali selle kohta, kui toit on vitamiinivaene.
Ikka üheskoos
Kunagi ei aita ainus puu- ja köögivili või mistahes taim üksi tervisehädade vastu – seda aga võivad nad teha üheskoos mitmekülgses toidus. Vahel aitab erinevate toitude kokkusobitamine, näiteks kasutada sagedamini idandeid ja võrseid.
Kui köögiviljad annavad rohkesti mineraalaineid ja vitamiine, ka taimset valku, siis idanditest ja võrsetest saame peale nende vähe toiduenergiat andvaid, kuid tohutult vajalikke erinevaid ensüüme, kasvuhormoone ning elu- ja hingejõudu.
Võrreldes seemnega toiteväärtus suurem
Idand on arenema hakanud idu, mis toitub seemne varudest. Idandeid kasvatatakse pimedas (enamik seemneid, v.a väga peenikesed, tahab ju idaneda mullas, kus on pime).
Kuiva seemne idus on kõik vajalik taime elutegevuseks ooteseisundis. Kui niiskus paneb seemne idanema, hakkab tööle võimas ensüümitehas ning kogu see väärtuslik kraam muutub inimorganismile kättesaadavaks. Seemnest idude võrsumisel toimuvad mitmed biokeemilised protsessid, mis tõstavad idandite toiteväärtust mitmekordselt. Suureneb ensüümide, vitamiinide, mineraalainete ja bioaktiivsete komponentide sisaldus ning tekib aineid, mis hiljem taime kasvades kaovad. Selles peitubki idandite imeline vägi.
Loe edasi ajakirjast...
