Paariaastasena teeb laps oma esimesi samme iseseisvumise teel. Lapse protestiperiood, mida kutsutakse ka trotsi- või iseseisvumisperioodiks, algab tavaliselt pisut enne või pärast teist sünnipäeva, ja see kestab kuni 4-5-aastaseks saamiseni. Väljapoole paistab - õigupoolest kostab - vajadus iseseisvuda jonnaka ei-sõnana. Kui laps EI pane riidesse, EI söö ja EI püsi voodis, on ta märganud, et ta on oma vanematest erinev olend, kel on oma tahe ja võimalus asju mõjutada. Oma tahte väljendamine on seega esimene eemaldumine vanematest.
Täiskasvanu on boss
Kõige jõulisemalt demonstreeritakse oma tahet kõige lähedasemale vanemale, kelleks on tavaliselt ema. Trotsiealine võib käituda üsna kenasti vanaema juures või lastesõimes, aga kodus proovitakse kõiki piire ja keeldutakse kõigest. "Ei lähe õue, tahan teist mütsi, ei taha kingi, anna sandaalid, ei pane dressipükse, ei taha kindaid, ei, ei, ei taha, tahan teist asja!" Kõigutamatud oma tahte avaldused näiteks hommikul kiirustades või õhtusöögilaua ääres käivad vanematele närvidele.
Nendes situatsioonides maksab mõelda, kui vähegi jaksab, et see on taas üks kena näide selle kohta, et mu laps on iseseisvumas ja vanematest eraldumas. Jonnihoog ei tähenda vale kasvatusviisi - põngerjas julgeb jonnida, kui tema ja vanemate suhe on lähedane ja turvaline.
Kui laps on ära tabanud oma tahte jõu, tahab ta proovida, mida ta sellega saavutab. Tegelikult on põnnile üsna ükskõik, mida tahta, tähtis on lihtsalt oma tahtmisest teada anda. Kui minnakse välja, tahab tema tuppa jääda. Kui tuleks tuppa minna, hakkab teda liivakast huvitama. Oma tahte väljendamine annab lapsele tunde iseseisvusest ja enesevalitsusest, isegi kui see soovitud lõpptulemust ei tähenda.
Vanemal ei maksa otsustades ettepanekut teha või küsida, kui laps nagunii valida või otsustada ei saa. Tasub põhimõtteks võtta, et tohib küll oma tahet väljendada, aga sellele ei peaks eriti sageli järele andma.
Sea kindlad piirid
Kogu oma vastuseisust hoolimata vajab trotsieas laps vanema paikapandud piire. Kui ta saaks kõike, mida tahab, siis laguneks ta maailm laiali.
Seades lastele piirid, hoiavad vanemad ka lapse maailma kindlates piirides - see ei purune jonni tõttu ja trots ei vii hülgamiseni. Põngerja vihale ei tohi vastata vihaga: paremini kui jõud ja ähvardused toimivad sülle võtmine ja tunnete sõnadesse vormimine.
Ehkki lapsel on tugev pürgimus iseseisvusele, peab ta siiski jätkuvalt kinnitust saama sellele, et vanemad on tema jaoks olemas. Vähehaaval, vanemate paikapandud piirides, kasvab laps vaimselt ja õpib ka ise rahunema ning oma tundeid ja tegutsemisi reguleerima.
Loe edasi ajakirjast...
