Kui töö on kolinud pähe
Anneli Salk, psühholoogiline nõustaja
06.11.2015

Igal tööl on oma suhkrutükid ja pipraterad. Töised suhkrutükid teevad õnnelikuks, aga pipraterad panevad proovile. Olenevalt töö iseloomust on töised pipraterad kehalise või vaimse vastupidavuse proovikivid.

Klassikaliselt nimetatakse tööstressiks psüühilist pingeseisundit, mille põhjustavad tööl esinevad stressorid ehk stressi tekitajad. Kui inimene pole kunagi töö tumeda poolega kokku puutunud, siis on ta kas imeinimene või sügavalt alla oma võimete tööd teinud.

 

Töö tuleb koju kaasa

Juhttöötaja ja füüsilise töö tegija tööstress on erinev ning seetõttu on ka stressi tunnused ja sellega toimetulek isesugune. Kui füüsilise töö tegijal saab põhilise koormuse keha, samal ajal kui psüühika ülekoormust ei saa, siis vaimse töö tegija olukord on vastupidine. Tüüpiliselt istutakse lihtsalt arvuti taga ja tegutsetakse seal. Peale tööpäeva on kerge liikumisvaegus, pea huugab mõtlemisest ning mõne töö puhul ollakse ka ülemäära inimestega suhelnud.

Vastutuse märkamatu koorem rõhub. Töölt koju minnes mõeldakse töömõtteid edasi, siis võetakse need voodisse kaasa ning hommikul ärgates on töömõtted jälle platsis. Seda soodustab jõudsalt arenenud infoajastu: kõik meilid ja sõnumid tulevad kohe mobiili, informatsioon liigub kiiresti, inimeste privaatne tsoon on olematuks muutunud. Nii võib märkamatult, kuid järjepidevalt toimuda vaimne ülekuumenemine. Töömuresid ei saada enam peast välja, kuna vastutus on suur, otsused on olulised ning üldlevinud prioriteediks on edukad töised tulemused.

 

Liigne stress mõjub tervisele

Töiselt ülekuumenenud psüühika tunnuseks on peavalud, unehäired, kerge ärritatavus ja meeleoluhäired. Need on tüüpilised tundemärgid, mis näitavad, et vaimne töökoormus on väga suur.

Raskematel juhtudel hakkavad kimbutama paanikahood. Need erinevad tavalisest ärevushäirest selle poolest, et paanikahoo ajal, mis kestab umbes 4–10 minutit, on tunne, et enam ei suudeta olukorda kontrollida ning hakatakse surema. Paanikahood tulevad ja lähevad, nagu ise tahavad, ning tülikaks muutub olukord siis, kui ei teata, millal saabub järgmine hoog. Vahel kaasnevad paanikahooga foobiad: hakatakse kartma midagi, mis ei ole päriselt ohtlik. Näiteks peljatakse inimtühja tänavat seetõttu, et kui peaks abi vaja olema, siis ei saa keegi aidata.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid