Laktoositalumatust saab kergesti testida
Tekst Riina Reiman-Männiste
13.10.2010

Kas laktoositalumatus on lihtsalt üks popp sõna, väljendamaks ebameeldivustunnet piima suhtes või on tegemist tõsise probleemiga? Miks ja millest see üldse tekib? Kuidas laktoositalumatus kindlaks tehakse?

Perearstikeskuse OÜ Meditiim perearst Eero Merilind soovitab inimestel mitte ajada segamini kahte erinevat probleemi - toiduallergiat ja laktoositalumatust. Toiduallergia korral tekib piimatooteid tarbides reaktsioon piimavalgule, mis avaldub nahanähtudena. Laktoositalumatust on lausa kolme sorti (primaarne, sekundaarne ja kaasasündinud) ning siin mängivad oma rolli laktaas ja laktoos.

Probleem tekib laktaasiaktiivsuse vähenemisest
"On olemas piimasuhkur ehk laktoos ja ensüüm laktaas, mis lagundab piimasuhkru glükoosiks ja galaktoosiks. Kui laktaasi on organismis vähe, siis keha ei suuda laktoosi lammutada, see hakkab sooles käärima, tekivad kõhupuhitus, gaasid, vedel väljaheide ja üldiselt kehv enesetunne," seletab dr Merilind probleemi detailselt lahti.

"Primaarne laktoositalumatus on tavaliselt pärilik. Beebi sünnihetkel on laktaasiaktiivsus 200-300%, kuid mida vanemaks laps saab, seda väiksemaks see muutub. Erinevaid allikaid võrreldes võib öelda, et keskeltläbi 2.-5. eluaastaks hakkab laktaasiaktiivsus langema ning võivadki tekkida esimesed nähud."

Diagnoosimiseks on kolm erinevat võimalust
Kõige lihtsam diagnoosimismeetod käib Eero Merilinnu sõnul kliinilise pildi abil. Kui inimene joob piima või sööb piimatooteid, siis laktoositalumatuse korral tekivad tal eespoolnimetatud vaevused. Testile tuleb inimene söömata, joob klaasi piima ning jälgib oma enesetunnet 3 tundi. Laktoositalumatuse korral tekivad nähud juba mõne tunni jooksul.

"Laktoosi tolerantsustestiga joob inimene vees lahustatud laktoosi ja kui laktoosi imendumishäired puuduvad, siis vere suhkrusisaldus tõuseb, laktoositalumatuse korral aga ei tõuse. Lisaks võib tekkida kõhuvalu. Seda testi kasutatakse Eestis rohkem, kuid vahel võib esineda ka valepositiivset tulemust.

Veel üks diagnoosimisvõimalusi on nn vesinikuhingamise test. Inimesele antakse juua natuke laktoosi ja mõõdetakse vesinikusisaldust väljahingatavas õhus. Vesinikku toodavad sooles süsivesinikku lammutavad bakterid ja inimestel, kellel süsivesinikud laktoosi ei seedi, suureneb vesiniku hulk sooles, see imendub verre ja väljub kopsude kaudu," kirjeldab tohter, nimetades testi läbiviimist suhteliselt ajamahukaks.

"Mõnikord saavad inimesed oma laktaasiaktiivsust ka ise testida. Näiteks proovivad juua pool klaasi piima ja kui kaebusi ei teki, joovad järgmisel korral juba terve klaasi. Niiviisi saadakse teada, kui palju piimatooteid keegi talub. Mingil ajal võivad bakterid muutuda aktiivsemaks ja taluvus paraneb."

Loe edasi ajakirjast...
Kas laktoositalumatus on lihtsalt üks popp sõna, väljendamaks ebameeldivustunnet piima suhtes või on tegemist tõsise probleemiga? Miks ja millest see üldse tekib? Kuidas laktoositalumatus kindlaks tehakse?

Perearstikeskuse OÜ Meditiim perearst Eero Merilind soovitab inimestel mitte ajada segamini kahte erinevat probleemi - toiduallergiat ja laktoositalumatust. Toiduallergia korral tekib piimatooteid tarbides reaktsioon piimavalgule, mis avaldub nahanähtudena. Laktoositalumatust on lausa kolme sorti (primaarne, sekundaarne ja kaasasündinud) ning siin mängivad oma rolli laktaas ja laktoos.

Probleem tekib laktaasiaktiivsuse vähenemisest
"On olemas piimasuhkur ehk laktoos ja ensüüm laktaas, mis lagundab piimasuhkru glükoosiks ja galaktoosiks. Kui laktaasi on organismis vähe, siis keha ei suuda laktoosi lammutada, see hakkab sooles käärima, tekivad kõhupuhitus, gaasid, vedel väljaheide ja üldiselt kehv enesetunne," seletab dr Merilind probleemi detailselt lahti.

"Primaarne laktoositalumatus on tavaliselt pärilik. Beebi sünnihetkel on laktaasiaktiivsus 200-300%, kuid mida vanemaks laps saab, seda väiksemaks see muutub. Erinevaid allikaid võrreldes võib öelda, et keskeltläbi 2.-5. eluaastaks hakkab laktaasiaktiivsus langema ning võivadki tekkida esimesed nähud."

Diagnoosimiseks on kolm erinevat võimalust
Kõige lihtsam diagnoosimismeetod käib Eero Merilinnu sõnul kliinilise pildi abil. Kui inimene joob piima või sööb piimatooteid, siis laktoositalumatuse korral tekivad tal eespoolnimetatud vaevused. Testile tuleb inimene söömata, joob klaasi piima ning jälgib oma enesetunnet 3 tundi. Laktoositalumatuse korral tekivad nähud juba mõne tunni jooksul.

"Laktoosi tolerantsustestiga joob inimene vees lahustatud laktoosi ja kui laktoosi imendumishäired puuduvad, siis vere suhkrusisaldus tõuseb, laktoositalumatuse korral aga ei tõuse. Lisaks võib tekkida kõhuvalu. Seda testi kasutatakse Eestis rohkem, kuid vahel võib esineda ka valepositiivset tulemust.

Veel üks diagnoosimisvõimalusi on nn vesinikuhingamise test. Inimesele antakse juua natuke laktoosi ja mõõdetakse vesinikusisaldust väljahingatavas õhus. Vesinikku toodavad sooles süsivesinikku lammutavad bakterid ja inimestel, kellel süsivesinikud laktoosi ei seedi, suureneb vesiniku hulk sooles, see imendub verre ja väljub kopsude kaudu," kirjeldab tohter, nimetades testi läbiviimist suhteliselt ajamahukaks.

"Mõnikord saavad inimesed oma laktaasiaktiivsust ka ise testida. Näiteks proovivad juua pool klaasi piima ja kui kaebusi ei teki, joovad järgmisel korral juba terve klaasi. Niiviisi saadakse teada, kui palju piimatooteid keegi talub. Mingil ajal võivad bakterid muutuda aktiivsemaks ja taluvus paraneb."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid