Vanadus ei tähenda haigust. On palju kõrges eas inimesi kes on terved ja inimene võib vabalt ka tervena surra. Näiteks veresoonte seintes tekkiv ahenemine - ateroskleroos ehk veresoonte lupjumine, ei ole normaalse vananemise tunnus, vaid sagedane haigus vanemaealistel.
Iga eakas inimene peaks käima kord aastas oma perearsti või –õe juures tervisekontrollis ja läbima seal kindlad protseduurid ja analüüsid, mida võrreldakse eelmiste andmetega.
Viimasel aastakümnel on välja töötatud rida näitajaid, mille järgi saab kindlaks teha nn hapraid eakaid, keda peab rohkem jälgima, sest nad on altimad haigestuma, ning isegi lihtsad infektsioonid või traumad võivad põhjustada raskeid füüsilisi või vaimseid tagajärgi. Haprus on seisund, kus inimene on vastuvõtlik stressi põhjustavatele teguritele ja sellest tuleneb ka suurem haigestumiste ja tüsistuste risk kuni toimetulekuhäireteni.
Haprussündroom (ing.k. frailty syndrome) on tavaline eakatel inimestel esinev seisund, mis võib hõlmata üldist roidumust ja füsioloogiliste reservide vähenemist, võimetust tulla toime ägeda stressiga, progresseeruvat kognitiivse võimekuse langust ja sellest tingitud kahjulikke tagajärgi tervisele. Tüüpiline on ka sarkopeenia ehk lihaskonna vähenemine, millega kaasneb erinevate lihaste jõu ja liikuvuse ulatuse halvenemine.
Kui noor ja keskealine inimene on normaalkaalus kui ta kehaindeks on 23-25, siis eakal inimesel peaks see olema 27. Samas on liigne kehakaal ka kurjast, sest see soodustab diabeediriski ja takistab liikumist.
Haprad eakad paranevad aeglasemalt, neil on suurem risk sattuda hooldusasutusse või haiglasse ja nad kukuvad sagedamini. Perearstid peaksid panema tähele hapruse tundemärke, milleks on peamiselt kaalukaotus, vähenenud kehaline aktiivsus, aeglus, passiivsus, kurnatus või nõrkus. Laboratoorsed analüüsid ei pruugi veel haigust näidata, kuid varakult haprust märgates on võimalik tõsisemaid tagajärgi ja tüsistusi ennetada. Naistel esineb haprust sagedamini kui meestel, kuigi nende eluiga on pikem.
Edukas vananemine tähendab seda, et suudaksime ka kõrges eas iseendaga hakkama saada. Selleks peame vältima haigusi ja vigastusi, säilitama hea vaimse ja kehalise tervise ja olema sotsiaalselt aktiivne. Et suudaksime edukalt vananeda, saame ka ise palju ära teha.
