Valel on lühikesed jalad
Tekst Kaili Laansalu
28.02.2013

Väikelapse lennukas fantaasia paneb vanemaid enamasti muigama, koolilapse luiskelood aga kulmu kergitama. Kus on piir süütu vale ning tõsise probleemi vahel ning kuidas peaksid vanemad valele reageerima, selgitab lastearst ja kliiniline psühholoog Lemme Haldre.

Kujutlusvõime ja fantaasia on lapse arengus väga tähtsal kohal. "Väike laps mängib läbi olukorrad, mis võivad tekkida, ja sõbrad, kes võiksid olla. Nii on tal kergem aru saada ja paremini toime tulla päriselu olukordadega," selgitab Lemme Haldre. "Neid jutte mõjutavad varem läbi elatud kogemused, mis on jäänud põnni mällu, samuti kaaslaste ning meedia vahendusel loodud kujutluspildid." Lapse loomingulisus areneb selles vanuses nii tohutult, et teinekord võib ta oma jutukesi ise ka tõe pähe võtta.

Lisaks ei ole 3-4-aastase mälu veel sündmuste järjestuses nii hea ning ka ajataju on puudulik. Laps täidab oma juttudes tihti lünki fantaasiaga ning tema nägemus asjade kulust on mõjutatav.

Lemme Haldre soovitab vanematel põngerja fantaasialugusid mitte väga tõsiselt võtta ning kindlasti ei tohiks last nende eest karistada. "Alla 5-aastaste puhul tuleks lugudesse suhtuda huumoriga nagu muinasjuttude vestmisesse. Need on loomulikud ja vajalikud arengu osad."

Teadlik luiskamine

Üle 5-aastased lapsed teevad juba vahet tõel ja valel ning nad tajuvad, et inimesed saavad asjadest erinevalt aru. Koolieale lähenedes võivad põngerjad hakata kasutama häda- ning viisakusvalet. "Nende taga on enamasti soov olla oma vanemale meele järele. Lapsed tunnevad, mis on nende emadele-isadele tähtis, ja ei taha oma vanemaid kurvastada," selgitab lastearst. "Jõuludeks saadud villased sokid ei ole mitte alati lapse unistuste kink. Laps aga tajub, kui oluline on see kink näiteks vanaemale, kes sokid kudus, ja ei soovi teda lihtsalt kurvastada."

Ka olukordade ilustamine on selles eas väga sagedane.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid