On igati loomulik seada endale eesmärke, mis on senitäidetutest kõrgemad, võtta väljakutset pakkuvaid ülesandeid, panna end proovile. Ent kuna me ei ole kõikvõimsad jumalad ega ela paradiisis, siis juhtub ikka, et eesmärk ühel või teisel põhjusel ei täitu; et väsime enne, kui tulemus hakkab paistma või hoopis loobume plaanist, mis enam ei paelu. Kuid seesugused tagasilöögid ei lükka meid pikali – alustame uuesti, pusime edasi, püüdleme taas.
Iga inimese isiklik areng on seotud tema eesmärkidega, taotlusega püüda parema, täiuslikuma, ilusama poole. On normaalne võrrelda enda tulemusi teiste omadega, seada kaugemaid sihte ja nõudlikumaid eesmärke, et jõuda soovitud tulemuseni ja tunda rõõmu nii tegutsemisest endast kui ka oma saavutustest. Suures piires on see ka ühiskonna arengut käivitav mootor. Probleem tekib siis, kui paremate tulemuste saavutamisest saab kinnisidee, kui enda võrdlemisest teistega kasvab soov olla aina parim ja eksimatu ning püsida edukas kõiges.
Edu on praegusaja üks olulisemaid märksõnu. Paljud meist tahavad olla edukad – töös, igapäevaelus, lastekasvatamises, paarisuhtes. Edu hind on teada – selleks on stress. Mida suuremad eesmärgid, seda kõrgem. Mõistagi ei maksa unustada ka stressi head käivitavat mõju, mis annab tegutsemisele hoogu ja pinevust juurde; ent kui saavutussooviga kaasneb ülemäärane pinge, võib see saada mitte tulemusele kaasaaitavaks, vaid takistavaks asjaoluks.
Kõige lihtsam teha vahet nn hea ja nn halva stressi vahel on kuulata oma sisetunnet. Hea stress jätab tegutsejale alles rõõmu tegemisest endast, elevuse, loovuse ja hea ootuse juhtuma hakkava osas. Liigne stress on lõhkuv – kas või veri-ninast-välja-suhtumist kandev, inspiratsiooni ja intuitsiooni peletav. Hea stressi märksõna võiks olla “ma tahan”, liigse stressi oma pigem “ma pean”.
Loomulikult peituvad stressi põhjused lisaks sisemistele ka väljaspool meid endid, kuid reageerimisviis neile on siiski igaühe enda sisemine valik. Kui sinu sisemiste valikute hulka kuulub ka täiusetaotlus, on see kindlasti pinge ja rahulolematuse pidev allikas, nn halva stressi ema.
Meie käitumine on õpitud, mitte päritud. Käitumismall on õpitud läbi sotsiaalse kogemuse ning, nagu eeldada võibki, on ka perfektsionismi juured kinni õrnas eas. Perfektsionismi termin pärineb kliinilisest psühholoogiast ja tähistab inimese äärmuseni küündivat omadust püüelda kõiges täiuslikkuse poole.
Perfektsionismikalduvusega inimeste lapsepõlve uurides on teadlased tulnud järeldusele, et kui vanemad märkavad ja tunnustavad last ainult saavutuste eest, siis lapsel kujuneb usk, et tema väärtus võrdubki tema tulemustega ning ta püüab olla aina tublim, et pälvida kiitust ja “präänikuid”. Kui vanemad annavad oma järeltulijale pidevalt mõista, et tema teguviis ja tulemused (koolis, kunstiringis, trennis, toa koristamisel) pole piisavalt head, nopib laps üles sõnumi, et mitte ainult tema käitumine, vaid ka tema ise ei kõlba kuhugi.
