Andropaus tähendab meessuguhormoonide langust, mis ei ole tekkinud noores eas, vaid vananemisprotsessis või organismi kuludes.
Andropausist ei kõnelda nii palju kui menopausist, kuigi kaebused on osaliselt sarnased, eriti psühholoogilise ja vaimse poole pealt. Andropausi tüüpilised kaebused on: energia vähenemine, psüühiline ebastabiilsus ja depressioon, seksuaalse huvi ja erektsioonivõime vähenemine, vaimse võimekuse langus, lihas- ja liigesevalud ning lihasmassi ja füüsilise jõu kahanemine, lisaks veel peamiselt neerupealises toodetava keerulise nimega aine – dihüdroepiandrostendinooni – taseme langus veres ja testosterooninivoo langus. 80aastasel mehel on madal meessuguhormoonitase üsna normaalne, mis ei tähenda, et see oleks hea. Testosterooni vähesus viib igal juhul organismi enneaegse kulumiseni ja haiguste tekkerisk kasvab märgatavalt.
Testosteroon hakkab vaikselt langema vanusest 24–25, 0,2–1% aastas. Languse kiirus ja selle mõju tervisele sõltub pärilikkusest, üldtervislikust seisundist, suguelundeid kahjustavatest haigustest ja suuresti ka eluviisidest. Tervis on inimese enda kätes. Halvasti mõjuvad vähene füüsiline aktiivsus, suitsetamine, alkohol, ülekaalulisus ja ülemäärane vaimne stress – viimane isegi rohkem kui füüsiline.
Noored mehed, kes on vastutaval positsioonil, kõrge vaimse pinge all ega ole endale puhkust andnud, on varase andropausi riskigrupp.
Kroonilised haigused ohustavad voodielu
Andropausi algust on sageli raske märgata. Hormoonitaseme ajutised langused on tingitud tavaliselt pidevast vaimsest ja füüsilisest liigkoormusest, samuti tõsistest haigustest. Vaevuste tüüpilised kooslused kujunevad reeglina välja aga alles 45.–55. eluaasta vahel.
Andropausi diagnoosimine tugineb spetsiaalsetele küsimustikele ja hormooniuuringute tulemustele. Hormoonidest peetakse kõige olulisemaks meessuguhormooni testosterooni taset organismis. Andropaus on ravitav. Meessuguhormoonide vaegust saab korrigeerida hormoonasendusraviga. Väga tähtis on andropausi riskitegurid õigel ajal välja selgitada. Paljudel juhtudel piisab hormonaalse tasakaalu parandamiseks mõõdukast eluviisi muutmisest ja riskiteguritest hoidumisest. Kindlasti aitab kaasa ka teiste haiguste asjatundlik ja õigeaegne ravi.
