Loodus on meile andnud kenad või vähem kenad juuksed. Turgutust tahavad mõlemad nii seest- kui ka väljastpoolt. Vanarahvas tegi seda ka (ravim)taimedega, millest on abi loota nüüdki.
Juuksed on nagu viljapõld: nii palju, kui teri on maha külvatud, võib neist kõrsi sirguda. Seda vanasti põllumees teadis, ent juuksepõllu lootis ta viljakamaks harida nõnda, et ajas lastel mitu korda juuksed nulliga maha, ka tüdrukutel, kes pidid pikka aega häbi pärast rätikuga käima. Kiilaks ajamisega loodeti, et siis lähevad juuksed tihedamaks, mitte ainult kosjaajaks, vaid kogu eluks.
Elu aga näitas – ja näitab siiani – vastupidist: nullitamisest hoolimata jääb nii, nagu loodus on loonud, ning aastatega kipub osa kiharaid hoopis ära kaduma. Mõnele mehele kingib loodus algul kõik, siis aga võtab ka kõik – halliks minna pole enam millelgi.
Vorstile seltsiks saunaviht
Suurpoe saunatoodete riiulite juures seisab kaks küpses eas naist: üks uurib seljapesuharju, teine paneb kärusse vorsti ja kapsapea kõrvale saunaviha. "Teil vist linnas kohe oma saun?" teeb harja valija juttu. – "Ei ole sauna ega midagi, tavaline vann, nagu teistelgi Mustamäel."
Viha ostja seletab siis innukalt, kuidas ta kodus selle kilekotti pistab ja kuivad lehed sinna rapsib; siis leotab kuumas vees ja loputab pead, jätkuvat kümneks korraks. "Minu ema tegi ikka nii, teeb juuksed tugevaks ja paneb läikima."
Kas rääkija juuksed ka eriliselt läikisid, ei olnud mütsi alt muidugi paista.
Kas määrida või loputada
Tõepoolest, vanast ajast on pärast saunaskäiku viha leotamise veega loputades juustele vastupidavust ja värskemat jumet antud.
Kui juuksed kippusid välja langema ja lisaks oli kõõm ka, siis määriti tund-paar enne pesemist peanahka sibulamahlaga ja kaeti rätiga (tänapäeval sobiks vannimüts). Väljalangemise vastu otsiti abi veel näiteks kõrvenõgesest, takjajuurtest, humalakäbidest ja paiselehe lehtedest: nendest valmistatud tõmmisega määriti peanahka ja/või pandi seda loputusvee hulka.
Loe edasi ajakirjast...
