Mulluses Kodutohtri mainumbris selgitas kepikõnnitreener Kaili Toompalu, mida head kepikõnd meie kehale teeb, ja andis selle harrastamiseks üksikasjalikku nõu. Peaaegu kõigile sobivast treeningust on maksimaalne kasu alles siis, kui õige pikkusega kepid on käies õiges asendis ja käedki liiguvad õigesti.
Mõnda kepikõndijat tänaval või teeservas kaedes aga võib näha, et ta hoiab keppe ees täiesti püsti, selg on küürus ja kõveras käed liiguvad kramplikult külgedel – nii on käelihased kogu aeg pinges ning hakkavad pärast valutama. Muidugi võib ka nii käia, kui kepid võetakse lihtsalt tasakaalu hoidmiseks toeks.
Kepikõnnil aga läheb üks käsi koos vastasjalaga ette ja teine käsi koos vastasjalaga võimalikult taha, umbes nagu marssides. Seega liiguvad käed õlaliigesest, mitte küünarliigesest, kusjuures õlad on vabad, mitte pinges.
Miks see hea on? Käte õige liikumine treenib ka ülakeha, mis ongi kepikõnni üks eesmärke.
Ka liiguvad käed edasi-tagasi keha lähedal ega ole laiali, nagu tahaksime libedal jääl tasakaalu säilitada.
Kepid ei ole kunagi püsti
Ette liikuvat keppi hoidke käes õrnalt. “Nagu oleks käepideme asemel tomat, mida haarates ei taha seda katki vajutada. Surve on rohkem rihmale, mitte käepidemele,” soovitab treener Kaili Toompalu.
“Kui kepp liigub taha, siis lõdvestage labakäsi nii, et kepp toetub ainult rihmadele.”
Sel kombel ei ole käelihased kogu aeg pinges, vaid pingutus vaheldub mõnusa lõdvestusega.
Kepikõnd on õige siis, kui kepid ei tõuse kordagi otse püsti, vaid jäävad astudes maa suhtes diagonaalselt, tagumise jalaga peaaegu rööbiti.
Kepikõndi tehes on selg sirge, veidi ettepoole kallutatud, kuid mitte küürus.
Tunnetus tuleb pikkamisi
Kuidas õppida õiget keppidega liikumist? Treener Kaili Toompuu soovitab: kõigepealt kõndige nii, et käed on läbi käepideme rihmade, pideme ümbert kinni ei hoia, ja astuge energiliselt, kepid vabalt järel lohisemas. Käed liiguvad vaheldumisi keha lähedalt ette ja nii taha kui saab.
Nii astudes tunnete peagi, kuidas kepiotsad hakkavad liikumisrütmis maad naksama. Siis haarake õrnalt pidemest ja vajutage kepiteravik maasse. Kui see tunnetus käes, ei kipu kepid enam püsti tõusma, vaid liiguvad nii, et nende ülemine ots ei lähe kunagi nabast kõrgemale.
See vajab veidi harjutamist, aga kui õige tunnetus on käes, siis enam valesti kepikõndida ei oskagi.
Enesetunne peab olema hea
Kepikõndi tehes jälgige kindlasti oma enesetunnet. Kui kiiresti käia? Kõik sõltub tervisest ja treenitusest. Kui saate treeningukaaslasega vabalt juttu ajada, pole tempo liiga kiire.
Kuigi kepikõnd on kasulik ka südame- ja liigesehaigetele, võiks enne arstiga nõu pidada, kui pingelist treeningut võite teha. Kui liiges hakkab käies või veel mõni tund hiljemgi valutama, siis on oht, et olete üle pingutanud. Kui tunnete kepikõndi tehes õhupuudust, valu rinnus või liigestes, tuleb treening kohe katki jätta. Pärast treeningut ei tohi olla tugevat väsimust, valusid, peapööritust, õhupuudust ega hingamisraskust.
Loodame, et nii ei juhtu. Igal juhul loob kepikõnd hea tuju, eriti just kena ilma ja meeldiva kaaslasega – treening rahustab ja aitab ka kõrgel vererõhul alaneda.
Nii et kepikõnnil välja kevadet otsima
