Tegelikult on nii, et isegi üks hallituse täpp tähendab, et kogu leib on rikutud. Sama kehtib ka siis, kui leib on juba viilutatud ja ainult ühes tükis on hallitust. Kuna viilud on kõrvuti, on need seotud. Sel juhul on kilekotis parajalt niiske ja umbne pinnas, et hallitus saaks tükist tükki edasi liikuda. Leivas võib tekkida nähtamatu hallitusseen, mida ei pane tähele. Igal juhul tasub panna nina leivakotti ja nuusutada, kas on tunda hallituslõhna. Leib peaks lõhnama värskelt leiva järgi, igasugune kopitanud lõhn on juba kahtlane.
Mida halba võib hallitanud leiva söömine teha?
Hallitanud leiva söömisel on mõnikord ebameeldivad tagajärjed. See võib põhjustada toidumürgituse sümptomeid, st oksendamist ning kõhulahtisust. Lisaks halvale enesetundele võivad mõned hallitusseened põhjustada allergilist reaktsiooni. Iseenesest pole hallitus leivas eriti mürgine. Mürgistus võib tekkida siis, kui süüa sageli hallitanud toite. Sellisel juhul võib hallitus olla kantserogeense toimega. Soovitav on siiski järgida nn ohutusprintsiipi ehk hallituskahtlusega leib pigem söömata jätta, kui riskida, isegi kui see risk on väike. Hallitanud leiva maitse, lõhn ja välimus on aga enamasti nii eemaletõukavad, et vähesed inimesed on nõus seda sööma.
Kas üks hallitanud puu- või juurvili rikub kõik teised ära?
Köögi- ja puuviljadega on risk, et hallitusseeneniidistik oleks ühelt isendilt teisele levinud, väiksem.
Kui näiteks karbis olevad teised tomatid tunduvad täiesti korralikud, siis võib visata riknenud tomati minema, teised võib pesta puhtaks ja süüa ära.
Hallitusega puu- ja köögiviljad tuleb visata orgaanilistesse jäätmetesse, kui neis on vähegi hallitust ning nähtava hallituse väljalõikamisest ei piisa.
Juust on ainuke toiduaine, millest saab hallituse välja lõigata ja see on endiselt täiesti kasutatav.
