Kuigi rohelist ja muud värvilist saab poest-turult osta läbi talve, on oma, naabri või tuttava aia esimesed kevadannid kõige etemad. Need pole pikki lennureise teinud, on värsked ja seetõttu ka väärtuslikumad.
Kuidas päikest ja vihma, nõnda ka aias kõik edeneb. Muidugi kui esimene kevadvärske kasvama on pandud: murulauk, redis, igat sorti aedsalatid... Naat kasvab ise ja teda saab aeda ülearugi, mistõttu ka sellest võiks osa söögi sisse panna.
Peale värske maitse pakuvad esimesed aiasaadused terake turgutust kehale.
Murulauk
Murulauk on hinnatud maitseköögivili, millega vanem põlvkond on harjunud varasest lapseeast alates. Sageli olid maamajade teerajad nendega ääristatud, sest lillakate nuppudega õitsev murulauk on väga dekoratiivne.
Mahedam kui sugulased
Murulaugu värskete peente torujate lehtede suur väärtus on just selles, et need on varakevadised vitamiinide ja teiste bioaktiivsete ühendite allikad. Kõige õrnemad ja maitsvamad on noored, kuni 15 sentimeetri pikkused varred. Kui teistel laukudel on glükosiidide rohkusest tulenev kibe maitse, siis murulaugul on see üsna nõrk. Ka pole murulaugu lõhn nii vänge kui paljudel teistel laukude perekonna liikmetel.
Murulaugus on ligikaudu 90% vett ning tema toiteväärtus on suhteliselt väike: 100 grammi annab vaid 25–30 kilokalorit. Suure veesisalduse tõttu närbuvad ja kuivavad pealsed soojas kiiresti, kilesse pakitult säilivad need külmkapis kaks-kolm päeva.
Mis sees leida on
Tänu eeterlike õlide rohkusele soodustab murulauk seedimist ja alandab vererõhku. Võrreldes hariliku sibulaga sisaldab murulauk enam C-vitamiini, A-vitamiini provitamiini ja B-rühma vitamiine.
Murulaugus leidub kaltsiumi, üllatavalt palju rauda ning vähesel määral väävlit. Kuna tavaliselt tarvitame murulauku väikeses koguses, ei ole taimes sisalduv väävel inimesele ohtlik.
Leidub ka kiudaineid, kuid varakevadistes lehtedes neid napib ning hilissuvel, kui neid on rohkem, on murulaugu maitse tuimaks ja puiseks muutunud.
Loe edasi ajakirjast...
