Selles järjeloos tuleb juttu kõrgest, normaalsest ja madalast vererõhust; pärilikkusest; hüpertooniatõve põhjustest, selle ärahoidmisest ja eneseabist; vererõhu mõõtmisest ja ravist.
Kuidas saaks suvest rõõmu tunda allergik-täiskasvanu, kes ülitundlikkuse tõttu putukahammustustele peab näiteks herilaste või mesilaste eest kabuhirmus põgenema? Või kui õiteilu ja heinalõhn muudavad kurgu kähedaks ning toovad pisarad silma?
Suvi pole õieti veel pihtagi hakanud, kui silman netis artiklit, kuidas just mehed harrastavad sel aastaajal kõrvalehüppeid. Nagu naised seda ei teeks! Ja mitte ainult suvel ju! Aga miks ikkagi otsitakse suveromantikat, ja pahatihti mitte oma partneriga?
Toanurgast kostev katkematu klahviklõbin võib peatuda vaid hetkeks, kui naine üritab oma meest arvuti tagant õue jalutama meelitada või hoopis loodab saada abi kodutöödes.
Juba ammu mõlkus mul peas mõte paluda intervjuu fotograaf Ann Tennolt. Nagu ikka, tuleb enne jutuajamist teha eeltööd, ei piisa pikaajalisest tutvusest ega sinatamisestki.
Aasta tagasi ilmus Margit Kilumetsa ja Kersti Kreismanni koostööna raamat “Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul.” Lugesin teose ühe õhtuga läbi ning olin täiesti veendunud, et see raamat ei jäta kedagi külmaks.
Kui silmanägemine on vilets, pannakse prillid ette. Kui astuda on abitu, saab kepist-kargust tuge. Kui aga aastad kulutavad kõrva töntsiks, on lugu keerulisem.