Kuid teaduslikku tõestust paastumise tervislikkusest ei näita ükski uuring. Välja arvatud juhul, kui ülekaaluline inimene suudab pidada paastu ja kaotab sellega kaalu, millega langeb ka vererõhk, kolesterooli tase ja surve liigestele.
Paastu reklaamitakse kui protseduuri, millega saab orgaanismist eemaldada ketokehi ja puhastada organismi. Tegelikult pole ketokehad inimesele ohtlikud. Need on ained, mis tekivad organismis, kui organism töötleb rasvadest energiat. Ja just nii juhtub paastumise ajal.
Kui inimene lõpetab söömise, siis organism võtab paaril esimesel päeval elutähtsate funktsioonide toimimiseks energiat peamiselt maksas ja lihastes talletunud süsivesikutest ja valkudest.
Kui paast jätkub ja süsivesikud on ära kasutatud, hakkab rasvkoest vabanema rohkem rasva, mis suundub maksa. Kui maks ei suuda seda enam töödelda, hakkavad moodustuma ketokehad, et aju saaks toitu. Ketokehade moodustumine on organismi reaktsioon, et säilitada lihastes valku ja püsida elus väga vähese energia saamisega.
Paljud paastujad arvavad, et paastudes tekkiv peavalu on märguanne, et mürgid väljuvad kehast. Tegelikult vajab aju mõne päeva harjumiseks, et ta ei saa enam energiat glükoosist. Kui aju harjub, kaob ka peavalu. Ka halb hingeõhk kuulub paastu juurde. Seda tekitavad ketoained, mis eemaluvad organismist uriini ja hingamisega.
Muidugi peaks piirama oma söömist need, kel on ülekaal ja kes kipuvad liigselt maiustama või liialdama rämpstoiduga. Kuid sellisel juhul võiks proovida pikemat pausi ööpäeva jooksul. Näiteks süüa viimane eine kella kuue ajal õhtul ja siis järgmine eine hommikul. Siis hakkab vaikselt ka kaal langema, eriti kui lisada oma päeva kasvõi natuke liikumist juurde. Ning muidugi ei tohiks see õhtueine olla siis oimetuks tegevalt suur, nii et kogu õhtu on raske olla.
