Õigete vahepalade söömine on üks kõige paremini toimivatest kaalulangetamise võtetest. Mida aga teha siis, kui üks amps järgneb teisele ja lõppu pole nähagi, nii et päevast saab lihtsalt üks katkematu söömaaeg?
Koos lookas poeriiulitega on meile tulnud ahvatlused, millest on raske mööduda. Kui vanasti piirdusime janu korral klaasitäie kraaniveega, siis nüüd võime valida kas maitse- või mineraalvee, nektari, mahla, koolajoogi või limonaadi.
Paari küpsisesordi asemel on nüüd saada tosinate kaupa erimaitselisi näkse, kommidest ja krõpsudest rääkimata. Kõik need peibutused annavad end tunda üha enam paisuva keskkoha ja suurenevate kaalunumbritega.
Arvame, et vahepalad on tervislikud
Me sööme vahepalasid, sest arvame, et need on kasulikud: ennetavad näljatunnet, mis võib lõppeda ülesöömisega, hoiavad veresuhkru tasakaalus ja annavad juurde jõudu. See kõik on tõsi. Aga tõde on seegi, et vahepalad kasvatavad kehakaalu, kui need igapäevasesse menüüsse ohtralt lisaenergiat annavad.
Kust aga tekkis arvamus, et vahepalade söömine on hea?
Umbkaudu 15 aastat tagasi märkasid teadlased, et väikeste ja sagedaste vahepalade söömine aitab kaalu langetada ning seda kontrolli all hoida. Sellest järeldati, et ainevahetuse pidev tööshoidmine soodustab kalorite põletamist.
Toitumisnõustajad hakkasid pakkuma dieete, kus päevane kalorihulk (60 kg kaaluval naisel u 1700 kilokalorit) oli jaotatud viieks või kuueks väikeseks eineks, mida tuli süüa iga 3–4 tunni tagant. Kahjuks lisasid paljud inimesed paar-kolm vahepala (u 240 kilokalorit ports) oma tavalisele, kolme söögikorraga (hommiku-, lõuna- ja õhtusöök) toitumiskavale, mis kokkuvõttes suurendas nende päevast kalorihulka. Tagajärg: nad võtsid kaalus juurde.
Õnneks kerged vahepalad, nagu puu- ja köögiviljalõigud, siiski paksuks ei aja. Aedviljade lisamine toidule aitab kehakaalu kontrollile pigem kaasa. Saleneda soovija peaks sellegipoolest koguseid jälgima ja kaloreid lugema.
Loe edasi ajakirjast...
