Kõik oleks ju hästi, kui ainult seda pabinat poleks. Mis siis, kui asi untsu läheb? Kui ma läbi kukun? Kui kallim mu maha jätab? Kui ma kunagi enam tööd ei leia? Mis siis, kui... Peas tiirlevad mõtted nagu kinnijooksnud heliplaat, hetkeks vaibunud ärevus tõuseb uue hooga. Ning see tunne hõlmab üha suuremat osa elust.
Ärevusega seotud psüühikahäireid on palju ja erinevaid. Üht levinumat, üldistunud ärevushäire seisundit, aitab selgitada kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus psühhiaatria- ja psühhoteraapiakeskusest Sensus.
Mis on üldistunud ärevushäire?
Isik, kes kannatab üldistunud ärevushäire all, kogeb püsivat lainetavat ärevustunnet, mis ei olene eriti keskkonnast ega elusündmustest. Ärevus väljendub tavaliselt kontrollimatuna tunduvas muretsemises, pingul või närvis olekus, võimetuses lõdvestuda. Enamasti kaasnevad ärevusega ka keskendumisraskused, uneprobleemid, kerge väsimine, halb eelaimus ning ebameeldiv lihasepinge.
Üldistunud ärevushäirega on tegemist siis, kui päevi, mil eespool nimetatud sümptomeid esineb, on rohkem kui päevi, millal neid pole, ning see seisund on kestnud vähemalt kuus kuud. Inimene muretseb tavaliselt paljude asjade pärast ning see häirib tema igapäevaelu, tööd või suhteid.
Kas üldistunud ärevushäire puhul saab rääkida iseloomulikest sümptomitest? Kas need on pigem meeleolumuutused või väljenduvad hoopis füüsiliste vaevustena?
Üldistunud ärevushäirele (edaspidi ÜÄ) on iseloomulik korduv ja pikka aega kestev ülemäärane muretsemine, kõige sagedamini igapäevaelu, töö, kodu, enda või lähedaste tervise pärast. Selline muretsemine häirib inimest ennast väga, tal on raske seda lõpetada või peas rahule jätta. Muretsemise tõttu tunneb inimene end sageli ärevana.
Muretsemine seisneb erinevate ohtude ja võimalike viltuminekute peale mõtlemises. See on tulevikku suunatud ja katastroofi ette aimav ning selle tunneb tavaliselt ära sõnadest "Äkki...", "Mis siis, kui...", "Aga kui...", "Issand...", "Appi..." (näiteks "Äkki ma kaotan töö", "Mis siis saab, kui ma ei jõua enam laenu maksta?", "Äkki ma saan insuldi?", "Äkki mu mees petab mind?" jne).
Muretsemine täidab üldistunud ärevushäire korral mitut rolli. Muretsemine võib olla inimese jaoks viis, kuidas ebasoovitavat ära hoida või sellega paremini toime tulla, sest võimaliku ohu peale mõtlemine ongi muretsemine. Teisalt mõjub muretsemine kui mõtlemine ärevustunnet pärssivalt ja aitab seega mõnda aega seisundit kontrolli all hoida. See mõju on ajutine, pikemas plaanis takistab muretsemine normaalsete tunnete esilekerkimist ja läbitöötamist ning soodustab seeläbi ärevustunde püsimist.
Ülemäärased muretsejad usuvad, et mõte ongi reaalsus. Kehaliselt tekivad samad reaktsioonid kui tegelike sündmuste korral. ÜÄ patsiendid tajuvad muretsemist häiriva ja kontrollimatuna. ÜÄ all kannatav isik sooviks vähem muretseda, kuid ta tunneb ennast võimetuna muretsemist piirama. Tihtilugu muretsevad ärevad inimesed ka oma ärevuse tagajärgede pärast (milline füüsiline või emotsionaalne mõju võib sel olla endale ja teistele).
Lisaks kasutab ÜÄ all kannatav inimene erinevaid tähelepanu, mõtlemise ja käitumise viise, mis kasu asemel aitavad ärevusel hoopis püsida: info otsimine, ülemäärane valmistumine, kontrollimine, vältimine, enese rahustamine, ümberveenmine, mõtete mahasurumine.
Loe edasi ajakirjast...
