Enamik teeb rabarberist ainult kooki võ kisselli, kuid võimalusi ühe esimese kevadise aiaviljaga end turgutada on hoopis rohkem.
Mõistlikult tarvitades ei ole rabarber ka kaltsiumiröövel.
Rabarberi hapu maitse tuleneb õun-, sidrun- ja oblikhappest. Kui kaks esimest on organismile igati sobilikud, siis oblikhape võib rohkel söömisel organismist kaltsiumi välja viia – sellepärast ongi rabarberil rahva seas kaltsiumiröövli kuulsus.
Noortes vartes aga on viis korda vähem oblikhapet kui vanades, puitunud leherootsudes ja vartes. Seepärast on oluline süüa kevadel varajasi varsi. Kui ei jõua kõiki noori varsi ära tarvitada ega ole võimalust neid sügavkülma panna, tuleb vanad varred käega keerates välja tõmmata ja kompostiks teha. Uued varred kasvavad kiiresti ja rabarberipõõsast pidevalt noorendades saab mahlakaid varsi ja lehti kasutada sügiseni.
Oblikhappe halva mõju vähendamiseks võib rabarberit süüa koos piimasaadustega või juua kõrvale klaas piima. Piimasaadused ei lisa organismile üksnes kaltsiumi, vaid seovad endaga ka oblikhapet, mis väljub organismist jääkainena. Ka on soovitatav rabarberitoite keeta potis ilma kaaneta, et võimalikult palju oblikhapet lenduks. Vanasti aga pandi rabarberitoitu keetes potti marli sees peenestatud munakoori, mis seoksid oblikhapet.
Kui rabarberit just iga päev suures koguses ei söö, siis üks noor rabarberivarreke päevas ei tee organismile mingit kahju.
Rohkem kasu kui kahju
Rabarber on energiavaene, sest temas on väga vähe süsivesikuid, puuduvad rasv ja valgud. Lisaks õun- ja sidrunhappele on rabarber rikas ka muude vajalike ainete poolest: varred sisaldavad rohkesti kaaliumi (300 mg 100 grammis), mõõdukalt fosforit, kaltsiumi ja rauda. Leidub ka B-rühma vitamiine, vähesel määral C-vitamiini, ensüüme ja karotenoide. Rabarberis on väärtuslikku glükosiidi, millel on organismile nõrk naissuguhormoonilaadne toime. Samuti leidub märkimisväärselt kiudaineid, mis on vajalikud normaalseks seedimiseks.
Loe edasi ajakirjast...
