Tegelikult külmetamisest munasarjapõletikku ei saa, kinnitavad naistearstid.
Vanasti nimetati mitmeid ebamääraseid alakõhuvaevusi munasarjapõletikuks. Sellega veetsid naised nädalaid haiglates, mõni isegi regulaarselt kaks korda aastas, saades vitamiinisüste ning soojendusi. Tänapäeval leitakse, et ebamäärast kõhuvalu tingivad pigem soole- ja põieprobleemid kui otseselt günekoloogilised vaevused. Põletikuks loetakse tänapäeval ikkagi seda, kui muutused on näha vereanalüüsis.
Tegelikult pole ka munasarjapõletik mitte kunagi isoleeritud põletik, vaid seesmiste suguelundite või väikevaagnapõletik, ingliskeelse nimetuse pelvic inflammatory disease järgi kasutatakse lühendit PID. Põletik haarab sel juhul emakakaela, emakat, munajuhasid, munasarju või kogu väikese vaagna piirkonda.
Väikevaagnapõletik kulgeb ülenevalt tupe ja emakakaela kaudu emakasse, võib levida emakast munajuhadesse ja edasi munasarjadesse, raskema seisundi korral võib hõlmata ka kõhukelmet.
Väikevaagnapõletikku ei diagnoosita kunagi ebamääraste valude põhjal. Põletiku korral on alati tegemist tugeva valu, palaviku, põletikust haaratud organite tursega. Ja põletikku kinnitab vereanalüüs.
Väikevaagnapõletikke põhjustavad mikroobid. Normaalselt on naise seesmised suguelundid alates emakakaelast steriilsed ehk mikroobivabad. Haigustekitajate sattumine (nt sugulisel teel) emakakaela kaudu emakasse ja emakamanustesse põhjustabki põletiku.
Põletikud on põhjustatud ühest bakterist või mitme bakteri kombinatsioonist. Üks enam levinud tekitaja on klamüüdiabakter, kuid haiguse võivad vallandada ka kolibakterid, streptokokid jne.
Haigus ägeneb menstruatsiooni ajal, sest veri on mikroobidele soodus kasvukeskkond. Sel ajal on mikroobidel ka kergem ülenevalt liikuda. Samuti ollakse haigusele vastuvõtlikumad pärast sünnitust, sest menstruatsiooni ajal, pärast aborti ja sünnitust ei ole emakakaelas kaitsvat limakorki ja kanal on pisut avatud. Külmetumine võib küll naise organismi vastupanuvõimet vähendada, mistõttu ollakse haigustele vastuvõtlikum, aga see iseenesest põletikku ei tekita.
Esmases profülaktikas on otsustava tähtsusega riskikäitumise vähendamne, eriti aga kondoomi kasutamine, samuti intiimpiirkonna hügieen. Regulaarselt tuleb käia günekoloogi juures, et avastada varakult võimalikud infektsioonid.
