Et seentest ka tervisele kasu tõuseks, võiks neid süüa üsna tihti.
Eestis kasvab umbes 5000 liiki seeni, neist 300 on söödavad; ohtlikke seeni on 15 liiki, mis ei kaota mürgisust ka pärast kupatamist. Tõeliselt häid söögiseeni on aga ainult mõnikümmend liiki. Paljud seened, mis küll süüa kõlbavad, pole maitsvad - need on vintsked, puised, sültjad, ebameeldiva lõhna või maitsega.
Seened elutsevad sümbioosis taime juurtega. Sellest tulevad ka paljude seente nimetused, nagu näiteks haavapuravik või kaseriisikas.
Seeni liigitatakse kõige lihtsamalt söögiseenteks, söögikõlbmatuteks seenteks ja mürgisteks seenteks. Söögiseened jagunevad veel omakorda söödavateks ja värskelt mürgisteks seenteks - viimaseid peab kindlasti enne tarvitamist kupatama 10-20 minutit, soovitatavalt vett vahetades.
Seened sisaldavad meile nii vajalikke kui ka mittevajalikke aineid. Üldiselt on andmed seente toiteväärtuse kohta vastuolulised, kuid kindel on see, et neis leidub inimesele asendamatuid aminohappeid. Valke on seentes vaid 2-6%. Valguvaesem osa on jalg, ning mida vanemaks seen saab, seda vähem temas valke on. Kõige valgurikkamad on puravikud, šampinjonid, sirmikud ja mürklid.
Rasvu on seentes väga vähe, ainult 0,2-0,7%. Rasvarikkaimad on puravikud, kuuseriisikad ja külmaseened. Süsivesikuid leidub ainult 1-3%. Tärklise asemel sisaldavad nad glükogeeni, mida organism omastab paremini. See-eest vett on seentes palju (84-93%), kusjuures keetmisel kaob sellest pool.
Vitamiinidest leidub B-, A-, D-vitamiini, sealhulgas niatsiini (B3) ja foolhapet (B9). Mineraalainetest on esindatud kaalium, fosfor, tsink, vask, mangaan, seleen ja arseen. Lõhna ja iseloomuliku maitse annavad aromaatsed ained terpeenid.
Seened ei lisa kilosid, kuid on rasked seedida.
Seened on energiavaene toit: 100 g värskeid seeni võib anda 9-52 kcal. Seepärast pole muret, et neid süües võiks peenike piht ära kaduda. Hea on teada sedagi, et seentes kolesterooli ei ole, mistõttu on nad hea toit ka nendele, kes on kimpus liigse kolesterooliga.
Niisamuti on aga seentes aineid, mida inimese seedekulgla ensüümid lagundada ei suuda, näiteks kitiin, mis osaliselt moodustab putukate välisskeleti. See on üks iseärasus, mis eristab seeni taimedest ja muudab need raskesti seeduvaks toiduaineks. Seetõttu ei ole mõistlik seenetoitu süüa õhtul.
Eriti raskeks teeb seente seedimise alkohol, kusjuures näiteks tindiku söömisel koos alkoholiga võib tekkida isegi mürgistus. Kuid viimased teadusuuringud näitavad, et seentel on vähivastane toime. Seega tasub seeni korjata ja talveks kuivatada, soolata ja marineerida, kuid raudne reegel on see, et korjata võib ainult tuttavaid seeni.
