Silmaga nähtavad veenilaiendid peidavad end talveks pikkade pükste või tumedate retuuside varju. Süda oleks nagu rahul: kui ei näe, siis pole ka probleemi.
Kuigi erinevalt suvepäikese lõõsast talvejahedus veenilaiendeid veidi rahustab, ei kao nad ise kusagile. Ainult igapäevane hoolitsus aitab neid taltsutada, või ära hoida.
Lihtsustatult liigub jalgades veri nii, et südame poolt tuleb hapnikurikas veri arterite kaudu jalgadesse ja kasutatud, hapnikuvaese vere viivad tagasi veenid. Mis selle töö sassi ajab, et veenidest ei lähe veri enam hõlpsasti tagasi?
Osal inimestel on selleks pärilik eelsoodumus, mille puhul on kas veeniseinad normaalsest nõrgemad või on veeniklappide rike. See tähendab, et klappide kaudu ei saa kogu veri tagasi voolata, vaid jääb veenidesse pidama. Nii tekivad ajapikku veenilaiendid, veenikomud. Peale pärilikkuse soodustab naistel laiendite teket rasedus. Nii naistel kui ka meestel on põhjuseks veel ülekaal, samuti nii istuv kui ka püstijalatöö, kui tuleb pikalt järjest olla sundasendis ega saa liikuda. Kui aga püstijalu või istudes tööd tehes saab vahepeal käia, ei ole sundasend veenide tervisele nii ohtlik.
Jalgade verepump talitleb seda paremini, mida rohkem jalad liiguvad, sest säärelihaste töö aitab vere tagasivoolule kaasa. Kui aga on tekkinud haiguslik seisund – veenisein on nõrgem pärilikul või muul põhjusel –, siis selline veen ei suuda enam oma ülesannet täita ehk pumbata verd üles tagasi, nii-öelda varbast südamesse. Seda võib võrrelda kiirevoolulise jõega: kui kaldad ei ole mõnes kohas veesurve vastu küllalt tugevad, siis tekivad väljasopistused.
Mis siis juhtub, kui osa verd jääb haigesse veeni pidama?
Kui see püsib seal kaua, hakkavad verest läbi kapillaaride lekkima vedelik ja valguosakesed – need tekitavadki allpool põlve turseid ja koemuutusi. Peale selle, et veenipuudulikkuse puhul tunduvad jalad rasked, vaevavad siis sagedasti sügelus ja kipitus; mõnel on sipelgate jooks, mõnel öised krambid.
Oleme harjunud teadmisega, et veenilaiendid on kindlasti siis, kui näeme oma silmaga "vihmaussikesi" põlveõndlas või tumedaid komusid säärtel. Ometi ei asu kõik veenid ju naha all. Tegelikult annab veenipuudulikkus märku ammu enne seda.
Kuigi me kõik jalgadel olijad teinekord õhtuks väsime ja tekib väike turse, siis on see loomulik. Kui aga raskustunne ja paistetus vaevavad pidevalt, siis on see esimene vihje veenilaiendite olemasolule. On uuritud, et vähesel määral võib selline olukord olla isegi kuni 70 protsendil inimestest, kuid veeniprobleemid pole kujunenud veel haiguseks.
Kui ikka iga päeva lõpuks on jalgades raskustunne ja need on turses, tasub hakata mõtlema sellele, et peaks midagi ette võtma.
Veresoonte lupjumine hoogustub enamasti aastatega, veenilaiendid aga vanust ei küsi. Suured muutused veenides võivad avalduda juba väga noorel inimesel, aga vanuse lisandudes on selles oma osa keskkonna ja elustiili mõjul. Kui on juba pärilik eelsoodumus ja näiteks tõstetakse tööl raskusi või tehakse jõusaalis trenni, võiksid ka noored veenilaiendite ennetuseks kanda kompressioonsukki või või -põlvikuid.
Tugisukkadel on tabav nimetus "kompressioonsukad" – need tegutsevad jalgade ümber nagu kompressorid. Sellised sukad on tehtud nii, et all luupekse juures on nad kõige tugevama survega ja nagu organismiski läheb surve ülevalpool jalas natuke lõdvemaks. Tugisukad aitavad hästi verepumba tööle kaasa, et veri ei jääks veenidesse pidama ja liiguks ilusasti südame poole tagasi. Sellega hoiab ära tursed ja nahaaluse koe muutused. Kuid tasub teada, et ei tugisukad ega ka tugipõlvikud kaota ära juba tekkinud veenilaiendeid, vaid hoiavad ära, et neid enam juurde ei tekiks.
Tugisukki pole just mugav jalga panna ja kanda. Kõige suurem probleem ongi see, et inimesed ei saa kompressioonsukki kergesti jalga ja need tunduvad säärtele liiga tugevad. Nii jäävad sukad sahtlisse või kappi seisma. Sellepärast on soovitav tugisukad muretseda mõnest tursekeskusest või tugisukkade müügile spetsialiseerunud kauplusest, kus head spetsialistid oskavad igaühele just tema mõõtude järgi välja valida sobivad põlvikud või sukad. Et neid oleks mugav jalga panna ja kanda ning et need leevendaksid võimalikult hästi vaevusi: turseid, kipitust, sügelust ja sipelgate jooksmise tunnet.
Kui sukad on siiski ebamugavad, võib kanda ka põlvikuid. Aga kui veenilaiendeid on juba ka reie peal, siis on sukad tõhusamad.
