Maasikad on mõnusad ja tervistavad just värskelt suhu pista, kuid neist võib vahelduseks valmistada ka hõrke sööke-jooke.
Maasikate biokeemiline koostis sõltub sordist, ilmastikust, kasvukohast, valmimisperioodi pikkusest jm. Need maitsvad marjad on suhteliselt energiavaene suutäis: 100 g annab umbes 35 kcal. Toitainetest on maasikates märkimisväärselt suhkruid, mille osakaal valmides tõuseb.
Maitse kujundamisel on üsna tähtsad orgaanilised happed, kõige rohkem leidub maasikates sidrunhapet, vähem õun-, viin- ja salitsüülhapet. Maasikates on ka kiudaineid, eeskätt pektiini, kuid selle sisaldus ei ole kunagi nii suur, et saaks keeta loomulikku, ilma želatiinita tarretist.
“Söö palju maasikaid, siis on põsed punased ja veres rohkesti rauda,” soovitatakse põlvest põlve. See on küll õige, kuid ainult maasikatest ei piisa: 100 g marjades sisaldub kuni 10 mg rauda, päevane vajadus on 10–15 mg. Tuleb aga arvestada, et taimsest toidust ei omasta organism rauda hästi.
Lisaks rauale on maasikates veel teisigi kasulikke mikroelemente: vask, koobalt, mangaan, tsink ja jood. Ka neid ei omasta organism täielikult. Veel leidub kaltsiumi-, kaaliumi- ja fosforiühendeid, samuti karotenoide, B-grupi vitamiine ning E-, K- ja C-vitamiini.
Et toitained asuvad pindmises kihis, ei või marju vigastada, sest sellega väheneb kohe C-vitamiini sisaldus.
Aedmaasikatega võrreldes on metsmaasikad tugevama maitse ja lõhnaga. Rohkem on neis ka orgaanilisi happeid, pektiin-, mineraal-, aroom-, park- ning värvaineid. Rohkesti on nendes väikestes viljades ka bioaktiivseid aineid, mistõttu metsmaasikas kuulub kindlalt ravimtaimede hulka.
Loe edasi ajakirjast...
